Kaplinnast põhja poole umbes kolme tunni pikkuse autosõidu kaugusel on Seedrimäed, looduskaitseala, mis on tuntud oma matkaradade, tuulte ja vete poolt vormitud dramaatiliste kivimassiivide ja ajalooliste koopamaalingute poolest, aga nagu ka nimi ütleb, haruldase seedrisordi ja veel lisaks ka rooibose tee poolest. Rooibos, tõlkes punapõõsas, on nõeljate lehtedega põõsas, mis kasvab Cederbergi, nagu seda üldiselt tuntakse, kidural ja kuival, happelisel ning toitainete vaesel liivasel pinnal. Selle lehtedest ja vartest valmistatakse kofeiinivaba rooibose taimeteed. Kui oled oma elus joonud vähemalt viite värvikirevat eksootilise nimega teesegu, on tõenäoline, et oled joonud ka rooibost, kuna tegu on ühe kõige populaarsema baasi ehk põhjaga, mida segudes kasutatakse, kuna annab teesegule tugeva kandva keha ja sobib paljude erinevate maitsetega.
Cederbergis rooibose kasvupiirkonna taimekooslus moodustab unikaalse süsteemi, mida nimetatakse fynbosiks (afrikaani keeles “peen põõsastik”). See koosneb tuhandetest sümbioosis elavatest taimedest, millest kolme neljandikku ei leidu kusagil mujal maailmas. Uuringud on näidanud, et ühe ruutkilomeetri peal võib siin leida rohkem taimeliike kui samaväärsel alal vihmametsas. Kõlab ehk uskumatult! Arvan, et asi ikka selles, et asjatundmatu tavainimese silm ei pruugi seda peenet põõsastikku lahti seletada. Selleks peab paras vahtija olema. Kõik senised ponnistused rooibosi mujal kasvatada on ebaõnnestunud, nõnda tihedalt on see taim seotud fynbosi bioomiga. Sedaviisi kasvab taim pelgalt sada kuni kakssada kilomeetrit laial rannikuribal, Eestist natuke suuremal maa-alal, mida iseloomustavad äärmuslikult kuivad ja palavad suved, vihmased talved ja suured ööpäevased kõikumised.
Kohalikud hõimud on kasutanud rooibost sajandeid, võib-olla et kauemgi, ent see on jäänud siis ajaloo saladuste hõlmade vahele, sest kirjalikke allikaid koloniaalajastule eelnevast järgust ei ole. Teada on, et roniti nõlvade peale, lõigati metsikuid taimi, tee kanti eeslite seljas alla ja tambiti suurte puidust haamritega korralikuks pudruks, mis siis kuivatati (laias laastus kehtib põhiprintsiip ikka nüüdki). Suurde maailma jõudis tee alles 1930. aastatel, kui mõeldi välja, kuidas metsik taim kodustada.
Täna eristatakse töötluse järgi kahte sorti rooibose teed: algupärast punast rooibost - mille tunneme ära pruunpunakat tooni poole sentimeetri pikkuste või lühemate nõelakestena, millest valmib sügav, puidune, seedri ja marjaste nootidega tume tõmmis – ning hilisemat, 1990. aastatel loodud rohelist rooibost, mis on sarnaselt Hiina teepõõsast valmistatud rohelisele teele pärast korjamist kiiresti kuivatatud, vältimaks lehtede õhuga reageerimist ja tumenemist. Selleks kasutatakse spetsiaalseid masinaid - lehed asetatakse sõelplaatidele, mille alt puhutakse kuuma õhku. Valminud taimetee on kergelt rohune, ürdine, mõnikord ka yerba matet või kummelit meenutava maitsega. Põhiline korje toimub jaanuaris, kus meetri kuni kahe kõrguseks kasvanud taimed lõigatakse sirpidega käsitsi poole meetri peale. Korjatud lehed transporditakse vabrikusse, kus lehed lõigatakse õigesse pikkusesse, neid muljutakse, niisutatakse, õhutatakse ja jäetakse kuni kuueteistkümneks tunniks närtsima. Lõplik kuivatamine toimub päikese käes.
Rooibose teed on lihtne valmistada – teda on väga raske üledoseerida ja isegi pika tõmbeaja juures ei lähe ta kunagi kirbeks ega mõruks. Vahel poes naljatleme, et rooibos on ilmsüüta taim, seda võib tõepoolest igaühele soovitada. Valmistamisest veel nii palju, et ajalooliselt on teed hoopistükkis keedetud. Lisatud on ka natukene soola või mett. Võib valmistada ka jääteena, hästi sobivad juurde münt ja sidrun. Viimastel aastatel on rooibos löönud laineid ka niiöelda “punase espresso” kui kofeiinivaba alternatiivina kohvile. Selleks kasutatakse jahvatatud rooibost, valmistatakse käpaga, presskannus, drip-stiilis, juuakse ka ühes piimaga.
