"Õnnetoovad kured", Zhao Ji (1082-1135)
Tee ja luule on käinud Hiinas käsikäes julgelt üle tuhande aasta - küllap on neil üksteisele midagi öelda. Kanada autor Erick Smithe on kaunilt sõnastanud mõtte, kuidas teel, sarnaselt luulele, on oma rütm, mida kuulama jäädes võid enesele ootamatult leida end kusagilt ridade vaheliselt alalt, väljaspoolt oma tavapärast mõttemustrit ja -viisi. Ta lisab, et taoline hetkeks loodud sisemine distants või mõttepaus annab võimaluse oma vaatenurga muutmiseks - ka kõige vähesemal määral, sest tihti pole palju vajagi - ning see võib mõjuda väga värskendavalt ja väärtuslikult, rohkem kui esmapilgul arvata oskame. Ma pean temaga nõustuma.
Kõneldes rütmist, on paslik mainida, et siinsed tõlked just-nimelt ei järgi seda viimast, meetrilist lähenemist, mis on Hiina klassikalises luules olulisel kohal - tegu on asjaarmastaja rabeda vabavärsilise tõlkega, mis ei taotle professionaalsust ja täpsust, vaid proovib edasi anda lihtsat meeleolu ja tunnet, tõlkija ning lugeja rõõmuks.
Küsisin poisilt männivilus –
Ta vastas meister on läinud üksi.
Korjamas taimi mäenõlval,
pilvede varjus, eikusagil.
- Chia Dao (777-841)
Kaugel Hiinas, otsimas püha võrset
Vanatoi Eisai tõi ja poetas ta mulda
Uji tees peitub looduse olemus
Kahju küll kõnelda vaid värvist ja aroomist.
- Ko Yugai (Baisao, 1675-1763)
Külaline kord saabus ühel külmavõitu ööl,
tagatoast tõin kiiruga veini pähe teed.
Vesi kees bambuskorvil punastel sütel,
õitsev ploomipuu ehtis täitunud kuud.
- Du Fu (712-770)
Koidiku lill ja õhtune kuupaiste,
Väärikas võõrustaja ja tore külaline,
Kõneldes muretult möödunust ja nüüdsest,
Maitseme teed, tass tassi haaval...
Maa ja taeva vahel, kas on midagi paremat veel?
- Wang Fuli (1641-1720)
Ekslen mägedes otsimas puud
Jalamile püstitan hüti
Värav saab painduma ojas
Sein see veeristab kaljut
Koidikul lahkun kuis lind
Õhtul puhkan ma pilvel
Jääb vaid sõrmede vaev
Täita mul keiserlik andam.
- Lu Guimeng (?-881)
Austades teed
sulgen oksaraost värava –
jäme rahvas mind ei puutu.
Sidudes siidist peakatte,
joon teed üksinda.
- Lu Tong (790-835)
Võttes sõõmu
kaarnakarva tassist vispeldatud teed,
seal põhjatus sügavuses leian
selgelt peegeldumas
taeva sina ja mere halli.
- Sen No Rikyu (1522-1591)
Vana erak, söed kivi sees hõõgumas
Keset laiuvat vett.
Tee on joodud, parved põkkunud
Jääb vaid õrnalt kanduv aroom.
- Zhu Xi (1130-1200)
Korjata teed pole korjata uba
Taamal kõrgub kaljuserv
Soe kevadtuul sasib lehti
Korvid täituvad koidikuks
Vanad sõbrad seisavad templiveerel.
Hooti ööbin eraku juures
Lahkumisel küsin ma kurvalt
Kas kohtume veel juues magusat teed?
- Huangfu Ran (714?-767?)
Sünnikodu mul Guzhu mägi,
Kaua rohtunud kiviaedade vahel
Meil kõneks vaid korjatud tee,
Kuubi katnud on udude lõhn
Nõnda viibime olgu on hilja,
Metsikut looma karta ei oska
Päeva lõpul naerdes viin külla,
Niudeluul rippumas korv.
- Pi Rixiu (834-883)
"Tee valmistamine", Liu Songnian, ca 1190
"Mälestused Qinhuai jõelt", Shitao 1642-1707
Tekst: Timo Einpaul