Avan ragistades tabalukke ja koban pimeduses seina pealt lülitit. Lühter läidab tuled ja jälle on mul tunne, nagu just sel hetkel oleks kõik tagasi oma õigele kohale nihkunud. Ometi seisavad hõbedased purgid ontlikult üksteise kõrval, just nii nagu need eile jätsin, ja puuviljateede pakid vankumatult sirgete rividena riiulil. Seon põlle ette, avan kassa, süütan küünla, panen vee keema ja kirjutan kriidiga tahvlile päevateeks Moonlight Black. Juba kuulen, et kirikukellad löövad keskpäeva ning enne kui jõuan ust avama vajutab keegi lingi alla ja siis kohe koputab hoogsalt. Aiman toimekat päeva. Teadagi, et sel poekesel on kombeks üllatada, näis mis tal täna mulle varuks on!
Keeran ukse lukust lahti ja tänaval seisavad poolihuuli naeratavad põhjanaabrid, kohvrid mööda kõnniteed laiali, ilmselt kiirustavad sadamasse. “Hello, we would like some kind of tea.” Juhatan prouad poodi ning enne kui midagi pärida jõuan veerivad nad juba puuviljatee pakkidelt tuttavaid sõnu ning las ma arvan – jah – maasikas ja kiivi ongi ühel näpus. Poen ettevaatlikult aknapaneelidega neist mööda ning avan luugid. Samal ajal astub avatud uksest sisse tuttav härra, siis veel üks paarike ning hetke pärast juba ka järgmine. Kui Soome prouad maksma asuvad, valgub üle läve veel üks teada teehuviline. Proovin kassasse numbreid toksides kujutleda endale külge kuut kätt, samaaegselt nelja kõrva, baarimehelikku terasust ja täpsust, liinitöölise vastupidavust ning tõhusust.
Järg jõuab kannatlikult oodanud tuttava vanema härra kätte. Olgu suvi või talv, härra on kindlalt pakitud esimese vabariigi moelisse kuube ning kannab läkiläkit. Tema külastus tänasel hommikul on nagu vana hea lugu – tead täpselt kuidas see käib ning pakub endiselt mõlemale osapoolele rõõmu. Just, seesama aastast-aastasse korduv roheline tee, sada grammi, kaardimakse, tšekk kindlasti ning nüüd, pange tähele, kõik kes te kiirustate, jutustate või mõttesse vajunud olete – siit tuleb kogu poerahva rõõmuks härra lõputust varasalvest anekdoot! Valged valehambad välguvad kelmikalt veidi piiripealse nalja üle naeru kihistada ning kogu tuba mõmiseb kaasa. Oli teil kuhugi rutt?
Uks paotub krigisevatel hingedel taas lahti ning saadan üle toa küündiva “tere” teele hetk enne kui pilguga järgi jõuan. Oi, tere-tere, kordan ning saan vastuseks kaks vaikivat käeviibet. Järjekord kasvab ja kahaneb, ent nemad kaks ei tulnud tingimata teed soetama. Ja neil on aega küllaga. Klõpsan tagantkätt vahepeal juba mahajahtunud veekeetja jälle käima ning tõstan kandikule väikese kannukese ja tassid. Samal ajal tere ka teile, kuidas saan abiks olla? Jah, tere, ma sooviksin mingisugust teed, aga ma pole kindel, mida… Ahaa, ja-jah, no hakkame koos otsima ütlen reipalt, ent uitavast pilgust saan ka sedamaid aru, et see teekond võib olla omajagu käänuline. Ehk sooviksite kõigepealt proovida tassikese meie päevateed, see on punane tee Hiinast, omamoodi legendaarne, meie valikus esimesest päevast saati, juba 15 aastat! Laveerin külalise koos kahe tummaltseisjaga teed maitsma, teen samal ajal kiire ülevaate meie valikust ning luban hetke pärast tema juures tagasi olla. See paistab talle hästi sobivat ning mullegi, sest leti ees on juba mõni hetk rahutu väikelapsega tammunud jällegi tuttav nägu. Laps proovib midagi lakkamata seletada, isa samal ajal mõelda, et mida tal vaja oligi. Laps hakkab letist kinni hoides üles-alla hüppama nii, et klaasid värisevad, isa otsib telefonist teepakkide pilte. Püüan lapsekese tähelepanu ja suunan ta aknalaual asuva palo santot täis vanaaegse pommikaaluga mängima. Tihti meeldib väikestele tõsta puutükikesi ühelt kaalukausilt teisele, kuid tema näib suurimat rõõmu tundvat sellest, kui saab neid ükshaaval kapi taha kukutada. Las olla, mõtlen, vähemalt saame isaga asuda teed valima, ta tundub olevat leidnud oma lemmikute pildid üles. Silmanurgast näen oma rõõmuks, et rahumeelne nooruk on leidnud kahe viipajaga mingit sorti ühise keele ning ei kibele kuhugi. Panen uuesti vee keema ja osutan ühele neist, et ta valaks seltskonnale järgmise ringi. Viimane puutükike on nähtavasti kapi taha lennutatud, lapseke ripub isa varruka küljes, pakin neile teed. Kas teil midagi uut ka on, pärib samal ajal isa. Püüan üheaegselt pakkimise ja valmistusjuhendite kirjutamisega tutvustada paari-kolme uut teed, naeratan sõbralik-vabandavalt püsikundest spordipoisile, kes järjekorda on seisma asunud ning uks läheb taaskord kriginal lahti.
Kõigepealt siseneb viimane mahv sigaretisuitsu, seejärel iganädalane mustas pikas nahkmantlis külaline. Vahetame venekeelse tervituse. Temaga käib kauplemine absoluutselt kindla vormi järgi – üks tee, üks summa, head päeva. Tumedate silmaalustega härra kannab endaga selget sõnumit – vaadake, mulle meeldib see tee, mida müüte, hoidke see endal valikus, ma käin iga nädal seda paki ostmas ning rohkem küsimusi pole vaja esitada. Kõik. Selge. Pikin ta viisakuste saatel sujuvalt ja märkamatult lapsega härrast ja spordipoisist ette ning ta teeb kiirelt minekut, jättes endast vaid maha kirbe sinaka vine. Kõik ruumisviibijad paistavad olukorda samamoodi lugevat ning jätkame sealt kus pooleli jäime.
Pärast seda, kui ka spordipoiss on rõõmsalt yerba matet ülistades kilose kotiga kauplusest väljunud, naasen juba ei-tea-mitmendat ringi teed joova kamba juurde ning pärin nende käekäigu kohta. Kõik nad on joped juba seljast heitnud ja leti kõrvale põrandale kuhjanud. Neil on parasjagu käimas filosoofiline arutelu Maa pöörlemiskiiruse ja aja tajumise teemal, seega panen neile värske tee kannu ning valmistan esimese tõmmise. Väga hea, tõmban hetke hinge, jõuan vaid mõelda kui juba kääksub uks ning tere! tšau! kõlab sisenejate suust. Idamaised aroomid võtavad õhus võimust ning kaks õnnest säravat nägu pärib mu käekäigu kohta. Puterdan midagi rahvaste paabelist ning põrgatan küsimuse tagasi. Nemad võtavad selle rõõmuga vastu ja pajatavad põhjalikult oma äsjalõppenud reisist ning kaugel maal kogetud juhtumistest. Samal ajal valan ka neile tassikese teed, kolmene kamp seisab vaikides toa nurgas, kahel on silmad kinni, ju on mingi moment. Vau, mis tee see on, pärib idamaine naine. Osutan paberisse mässitud tumedale teekoogile ja olen esimeste sõõmude järel ausalt öeldes isegi hämmeldunud tee koheselt tuntavast rahulikust ja peadklaarivast mõjust. Pärast järgmist tassi on kogu toatäis rahvast hetkeks vait, hingab sügavalt ja keskendunult. Järsku läbistab kohalviibijaid ühes taktis võpatus, sest seekord uks ei krigise, vaid lendab pauguga valla ning tuppa marsib pikk kiitsakas möödunud aegade elupõletajaliku motomehe välimusega mees. Ta hõikab üle ruumi “Hey darling, how’s it going?” ning samal ajal juba kangutab lahti puerhikapi lukku. “Which one is good?” Osutan all vasakus nurgas olevale teele, ta krabab selle pakist välja ning enne kui koguse kohta pärida jõuan murrab mees oma karmide käte vahel endale paraja tüki. Samal ajal on härral käimas videokõne oma kaasmaalasega ning valju jutu vahele hõikab “sencha” ning krahmab purki avades endale teise pakki peotäie rohelist teed. Ei mingit kühveldamist, kaalumist, nimesid pakkidele, ammugi valmistusjuhiseid. Ülejäänud seltskond vaatab veidi kohkunult asetleidvat pealt ning sel korral olen ka ise härra kuraasikast ostlemisviisist mõneti jahmunud. Kahe minutiga saame asjaga ühele poole ja saadan ulja külalise kõigest hoolimata sõbraliku naeratusega minekule. “Thanks darling. It’s bloody cold outside, eh? Okey, take care!” Ja läinud ta ongi. Rahvas hingab kergendusega, torm on möödas.
Pööran veidi ettevaatliku pilgu sedamaid uuesti avaneva ukse poole, ent kohe sirutan naeratades käed üle leti soojaks tervituseks. Tere-tere kuidas läheb? No nüüd ikka väga hästi, kas sinul ka, kas tuled Luhasoolt? Ei, tegelikult tulin just praami pealt Naissaarelt! Oo, kas tõesti, soovid tassikest teed ka? Jah, palun, prooviksin küll. Härra tõmbab taskust välja paari uusi matkasokke ja ulatab need mulle. Näe, võta, väga soojad! See on Uue tänava põlisasukas, hea leedukas naabrimees, kelle muhe karune välimus ja pajatused on kogu toarahvale rõõmuks. Ka temal pole kiiret, lükkan aknalaualt teesõelad ja linikud koomale ja teen talle istumiseks ruumi.
Idamaine paarike valib samal ajal teed, nuusutavad ja kirjeldavad teineteisele, mida üks või teine lõhn neile meenutab. Paari tee asemel, mille järgi nad tulid, on laual kümmekond erinevat ning kuniks ma pakin, märkavad nad uut puupõletuskeraamikat. Juba on kann ja neli tassikest letile tõstetud ning seletan innukalt nende eripära ja valmistusviisi. Naabrimees kuulab ka tähelepanelikult ja pikib vahele omapoolseid täiendusi, vahetame temaga üle peade muhelevaid repliike. Poodi siseneb pillimees ning kohe tema järel vanem proua. Tema ei tulnud mitte teed ostma vaid õunu müüma. Sügiseti on ta meil tihe külaline. Kaval proua püüab oma kehvavõitu õunu meile ikka ja jälle sokutada ning oleme võtnud nõuks ta viisakalt edasi suunata. Ent täna naeratab õnn isegi õunamüüjale – muusik ja reisisellid on kohe varmad kilo ostma ning mul pole siin midagi teha, proua saab seekordsel külastusel hoopis tuule tiibadesse ning küllap peagi on teda õuntega (ja talveperioodil ka supermarketi pirukatega!) tagasi äritsema oodata. Pillimees aga asetab oma kimpsud-kompsud seina äärde maha ja hakkab hoogsalt tutvuma letile kuhjunud teepurkide ja -pakkidega. Teeb kohe rändursellidega tutvust ja heidab tere ka toa nurgas seisvale kambale (jah, nad on endiselt siin!). Muusik on samuti äsja Indiast naasnud ning nõnda läheb teeostuhoogu sattunud paariga jutt laialt lahti. Uksest astub sisse hädas välismaa härra, kes kurdab midagi üle tee asuva parkimisautomaadi segaste juhiste kohta. Naabrimees võtab tema juhtumi sujuvalt üle, hõikab mulle ukselt veel edu ja soovitusi, milliseid Eestimaa paiku kindlasti külastaksin.
Mul pole ühtäkki tarvis teha midagi peale selle, et hoida tee voolamas ja kõigi tassikest ikka-jälle täita. Poetäis rahvast majandab end ise. Kui mõni esmakülastaja peaks sisenema, saab ta “ma sooviksin mingit teed…” kostitatud entusiastlike kohalviibijate oma lemmikteesid ülistavate soovitustega, minule jääb ainult pakkimisvaev. Kui mõni teine peaks tahtma kohkunult ukse pealt tagasi pöörata, sest kümne ruutmeetrine tuba on pilgeni rahvast täis, saab ta mitmekordse “tere-tere-tulge edasi!” osaks ning juba asutakse teda igakülgselt abistama. Tõepoolest, kõik mahuvad ära. Kuus tundi kaotab oma tavapärased mõõtmed ning kui ühel hetkel viimaste külaliste kallistuste saatel aknaluugid sulgen ja ukse lukku keeran, saabub jälle tunne, et ma pole siin päris üksi. Kuidas saaksingi olla, kui ühte pisikesse tuppa mahuvad kokku sajad ja sajad lood ning aastate jooksul vähemalt sama palju teed. See väike “jaamahoone” on tulvil inimeste kohtumisi, lugusid, teesid ja mälestusi. Pole ime, et nad kõik salamahti, siis kui ukse enda järel sulgen ja tuba pimedaks jääb, hakkavad seal edasi toimetama, saatusi põimima ja uusi teeotsi nähtavale tooma. Igaüks, kes siia eal jala tõstab ja soovib mingit teed, selle ka leiab.
See tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus on pühendatud Chado teepoe 15. sünnipäevale. Aitäh armas Chado, et oled meid kokku toonud! Pikka iga ja loendamatuid tassikesi teed!