Cho-ui Uisunit (1786-1866), hilisemalt tuntud ka kui Seonsa, nimetatakse tihti Korea teepühakuks ja teepärimuse isaks, kes aitas populariseerida teetseremooniat tollase aristokraatidest mõtlejate hulgas. Cho-ui oli vilunud kalligraaf ja poeet, keda tuntakse muuhulgas tänu 1830. aastal kirjutatud Cha Jin Seon ehk “Tee olemuse kroonika” järgi, milles ta tutvustab peamisi põhimõtteid teelehtede töötluse ja tõmmise valmistamise kohta. See praktiline õpetus, mitmete põlvkondade vältel kumuleerunud tarkuste väljendus, mis peidab eneses ka sügavamaid elutõdesid, on suuresti tänaste Korea teetraditsioonide baasiks. Erilist põnevust pakub teearmastajale ka teadmine, et selles vanas tekstis kõneletakse teest, mida saame kõik veel tänasel päeval nautida. Jutt käib loomulikult rohelisest teest.
Ühel vihmasel päeval aastal 1828 läksin oma meistri jälgedes üles Bangjangi mäele. Kirjutasin kiiruga paberile ümber mustandi käesolevast õpetusest. Kui mäelt naasesin, tahtsin teha hoolika koopia, ent jäin haigeks. Õnneks oli mu peatumispaigas noor õpilane, kelle nimeks Suhong. Ta soovis õppida cha dao kunsti ja asus teksti kopeerima, ent haigestus samuti. Seetõttu tõstsin vastumeelselt mõtluses istumise vahelt pintsli ning lõpetasin alustatud töö. Konfutsiuslased tavatsevad öelda, et kõigel on algus ja lõpp. Kloostrites on kombeks juua Zhaozhou stiilis teed, kuid keegi ei mõista selle tagamaad. Kopeerisin selle teksti, et ka teised, kes tulevad pärast mind, võiksid seda lugeda. See epiloog on üles täheldatud 1830. aastal haige munga poolt, kes elab eralduses. Lumi katab aknaid ning mina emban sooja ahju.
Tee korjamisest
Tee korjamiseks õige aja valimine on väga oluline. Kui teed korjata liiga vara, siis valminud tee maitse ei avane. Kui teed korjata liiga hilja, on tee essents juba hajunud. Parim aeg tee korjamiseks on viis päeva enne gogut, enne kevadvihmasid [üldjuhul 20. või 21. aprill]. Paremuselt teine on viis järgmist päeva ning paremuselt kolmas järgnevad viis. Rusked pungad on korjamiseks parimad, seejärel kortsunud avanemata lehed, seejärel ümarad ja suured. Kõige halvemad lehed on kõige suuremad ja läikivad nagu bambus. Parimad on lehed, mis on pilvitu öö järel udulooriga kaetud, päikeselisel päeval korjatud lehed on teisejärgulised. Vihmasel või pilvisel päeval lehti korjata ei maksa. Orupõhjast korjatud lehed on parimad, bambussalu varjus kasvanud lehed paremuselt teised. Paremuselt kolmandad on kivisel pinnal kasvanud tee. Tavalisel savisel pinnasel kasvanud lehed on kõige halvemad.
Lehtede kuivatamisest
Vanad või rebenenud lehed ning varred tuleb eraldada värsketest lehtedest. Prae tulikuumal vokkpannil kärmete liigutustega sületäis värskeid teelehti ilma, et lubaksid kuumusel langeda. Kui lehed on pehmeks muutunud, võta nad tulelt ja tõsta sõelale. Mulju neid korduvalt ringjate liigutustega, pärast mida aseta nad tagasi pannile, et nad madalal kuumusel õigesti kuivaks röstida. Selles toimingus peitub õrn müstika, mida on raske sõnadesse panna. Kui lehed on kuumutatud ühtlaselt, on lehtede värvus ja lõhn ideaalne. Müsteerium on lõputu, tee maitse on meeliülendav.
Tee kvaliteedist
Kvaliteet sõltub teelehtede hoolikast käitlemisest, õigest hoiustamisest ja õigest tõmmise valmistamisest. Hea ja halb saab alguse vokkpannil tules. Kui tuli on piisav, on lõhn puhas. Kui pann on jahe, siis tee olemus väsib. Kui tuli on tugev, siis tee kõrbeb. Kui puid ei jätku, kaotavad lehed värvi. Kui lehed ununevad pannile, muutuvad nad tuimaks; kui nad eemaldatakse ennatlikult, jäävad nad tooreks. Üleküps leht on kollane, toores leht muutub mustaks. Kui tee valmib järgides neid reegleid, saab see olema magus. Kui reegleid eirad, jääb tee kirbeks. Valged laigud lehtedel pole põhjus mureks. Hoolikalt kuivaks röstitud tee on alati parim.
Lehtede hoiustamisest
Kui tee on valminud ja kuiv, täida teenõu lehtedega ja voldi kaaneks paber. Kolme päeva möödudes, kui tee on ennast kogunud, prae lehed uuesti õrnalt ja luba neil jahtuda, seejärel pane nad urni. Urnisuusse tipuks pane kihid bambuskoort, kõige peale bambuskoor või paber, mille peale aseta tules kõrvetatud jahe kivi. Pane urn hoiule kohta, kus ei puhu tuul, muidu tee olemus muutub külmaks. Ega sinna kus on tuli, muidu tee peatselt kollatab.
Tule hoidmisest
Teetõmmise valmistamisel on tuli kõige olulisem. Kui söed hõõguvad erkpunaselt, aseta katel tulele ja tuuluta lehvikuga õrnalt ja kiiresti. Oodates vee keemise häält, tuuluta tugevalt ja veelgi kiiremini. Selline käitumine kajastab ühiskonna kahte tahku - õrna ja tugevat, kodanlikku ja militaarset. Kui kodanlik pool domineerib ja tuli on liiga alluv, muutub vesi õrnaks ja õrn vesi allub tee olemusele. Kui militaarne pool domineerib ja tuli on liiga jõuline, on vesi tee jaoks liiga rõhuv. Mõlemal juhul puudub tasakaal ja harmoonia ning selline vesi on tee jaoks sobimatu.
Vee keetmisest
Klassifitseerides keedetud vett, leitakse vees kolm suurt erisust ja viisteist väikest. Esimene on väljanägemise järgi, teine on hääle järgi, kolmas on auru järgi. Krabi-, vähi- ja kalasilmade väljanägemisega vesi, nagu ka vee keemine mida nimetatakse pärlikeeks, kõneleb veest, mis ei ole veel valmis. Kui keev vesi tõuseb trummipõrinat meenutavate lainetena otse üles ja mullid on täielikult kadunud, on vesi täpselt õige. Kõmisevad, vibreerivad ning gallopeerivad hääled viitavad veele, mis ei ole veel valmis. Kui keev vesi ei tee häält, on ta tõeliselt õige. Kui aur tõuseb justkui punutud paelana, kus on üks või kaks, kolm või neli riba, mis takerduvad segaselt üksteisesse, pole vesi veel valmis. Kui aur tõuseb sirgelt, on ta kahtlemata valmis.
Vanadest lehtedest ja noortest pungadest
Kui Cai Jünmo [Hiinas tuntud ka kui Cai Xiang, 1012-1067] teed valmistas, kasutas ta noori pungi, mitte vanu kangeid lehti. Üldiselt, iidsetel aegadel jahvatati teelehed kiviveskis pulbriks, mis seejärel sõeluti läbi eraldamaks kõige peenem ebavajalik tolm. Tee taoti draakoni- ja fööniksikujulistesse vormidesse ühes aromaatsete lisanditega. Kui siis hiljem teest tõmmis valmistati, tõusis teepulber pinnale, sest kasutati just nimelt noori lehti. Ent tänasel päeval ei jahvatata teed, vaid kasutatakse terveid lehti, mistõttu peab tee olemuse tabamiseks olema õige hoolikas. Seetõttu tavatsetakse öelda: “Kui vesi on õigesti keedetud, paljastub tee tõeline essents.”
Teetõmmise valmistamisest
Kui vesi on valmis, eemalda ta tulelt. Puhasta ja soojenda kannu kuuma veega. Vala vesi ära ning lisa kannu mõõdukas kogus lehti, nii et neid ei oleks liiga palju ega liiga vähe. Kui kannus on liiga palju teed, maitseb tee mõrult ja kangelt ning aroom on liiga tugev. Kui kannus on liiga palju vett, jääb värvus ja maitse vaid kaugeks kajaks. Kui kann, millesse asetad lehed, on liiga kuum, läheb müsteerium kaotsi. Kui kann on puhas ja natuke jahtunud, maitseb vesi magusalt. Kui tee ja vesi on leidnud kannus kooskõla, sõelu tõmmis läbi tila tassi. Tõmmis ei valmi kiirelt ega teed ei jooda aeglaselt, nii toimides jääb tee olemus tabamata.
Teelehtede kannu asetamisest
Teelehtede kannu asetamisel on järg, ära jäta seda märkamata. Kui paned lehed kannu ning seejärel täidad kannu kuuma veega, nimetatakse seda “alla asetamiseks”. Kui valad kannu poolenisti kuuma vett täis, lisad teelehed ning valad peale ülejäänud vee, nimetatakse seda “keskele asetamiseks”. Kui täidad kannu kuuma veega ning seejärel lisad teelehed, nimetatakse seda “peale asetamiseks”. Kevadel ja sügisel peaks järgima “keskele asetamise” meetodit, suvel “peale asetamise” meetodit ning talvel “alla asetamise” meetodit.
Tee joomisest
Juues teed, mida vähem külalisi on, seda parem. Kui on palju külalisi, on nad lärmakad ja kus on lärm, läheb tee peenekoelisus kaotsi. Üksi joomise kohta öeldakse taevalik, kahekesi on lihtsalt suurepärane. Kolmeses ja neljases seltskonnas teejoomise kohta öeldakse huvitav, viie- ja kuueliikmelises seltskonnas joomist peetakse tavapäraseks, seitsme ja kaheksa inimesega teejoomine on kogukondlik.
Tõmmise aroomist
Tees võib täheldada tõelist aroomi, orhideede aroomi, klaari aroomi ning puhast aroomi. Kui välispidine ja sisemine on sama, võib seda nimetada puhtaks aroomiks. See, mis pole ei küps ega ka toores, on klaar aroom. Kui lehtede praadimisel on tuli ühtlane, on lehtedes tunda orhideede aroomi. Enne gogut [kevadvihmasid] korjatud tee värskust nimetatakse tõeliseks aroomiks. Eelnimetatuile lisaks võib täheldada kammitsetud aroomi, lahkuvat aroomi, kaduvat aroomi ja mööduvat aroomi, ent need ei ole sobilikud sõnad tee kirjeldamiseks.
Tõmmise värvusest
Rääkides teetõmmise värvusest, peetakse selget ja klaari nerfiitrohelist värvust parimaks. Kui tõmmise peal on mullid, võiksid nad olla helerohelised. Kollane, must, punane ja teised tumedad värvid ei sobi teele. Õrn valge vaht kõneleb heast teest. Nerfiitroheline vaht kõneleb keskmise kvaliteediga teest. Kollane vaht kõneleb halva kvaliteediga teest. Värske allikavesi ja kuum tulekolle tagavad parima tõmmise. Kui tee on nerfiitroheline ja vaht on justkui jää, on tee valminud meisterlikult.
Tõmmise maitsest
Tee maitse peaks olema magus ja pehme, mitte mõru ega kootav.
Tee riknemisest
Teel endal on tõeline aroom, värvus ja maitse. Kui tee rikneb, kaotab ta oma olemuse. Kui veel on ebameeldiv maitse, kaotab tee oma olemuse. Kui teelehtede hulka satub midagi võõrast või tassis on puuviljadest jäänud aroom, kaotab tee oma olemuse.
Vee hoiustamisest
Vee hoiustamise urn peab olema seatud varjulisse tuppa ja kaetud siidrätiga, nii tõmbab vesi enesesse tähtede ja hommikuse kaste essentsi ja ta olemus ei lähe kaotsi. Kui urni kaant vajutab alla puutükk või kivi või kaaneks on volditud paber või bambuskoor, kui vee peale paistab päike, muutub vee olemus hajevaks ja läheb kaduma. Tee puhul on kõige olulisem vee värskus ja vee elav olemus. Kui tee pole enam värske ja vesi on kaotanud oma olemuse, mille poolest erineb siis teetõmmis hägusast kraaviveest?
Tarvikutest
Lu Yu kasutas tee valmistamiseks hõbekatelt. Leides selle olevat liiga luksusliku, hakkas ta hiljem kasutama keraamilist katelt. Kuna see oli aga liiga õrn, võttis ta taaskord kasutusele hõbekatla. Arvan, et hõbekatel sobib hästi luksuslikesse majadesse. Tema, kes elab eemal mägedes väikeses tahutud hütis, võiks kasutada tinasulamist katelt, sest see ei mõjuta tee maitset ega värvust, ja vältida materjalidena pronksi ja rauda.
Tassidest
Parimad teetassid on lumivalged, õrn seladoon on paremuselt teine, sest ka see ei tee tee värvusele liiga.
Teerätist
Enne ja pärast tee joomist tuleb tassid pühkida peenest kanepi- või džuudikiust tehtud rätiga. Teised materjalid on sobimatud, sest määrduvad lihtsasti.
Hoiunõust
Tee on hoiustatud suures tinanõus. Kui kõik lehed on ära kasutatud, lisatakse nõusse juurde.
Tee alluvuse seadmusest
Kui teed kuivatada, tuleb seda teha hoolikalt. Kui teed hoiustada, tuleb seda teha kuivas. Kui teed valmistada, tuleb seda teha puhtalt ja suure hoolega. Kui kõiki neid toiminguid teha hoolikalt, puhtalt ja kuivalt, võib tabada tee tõelise olemuse.
