Esimene foto teepeost, aasta 1840, autor William F. Talbot. ///
Kirjutades käesolevat artiklit, joon parasjagu Darjeeling teed. Darjeeling seostub minu jaoks südasuve, keskpäeva ja palavusega. Aiatööde ja ootamatute külalistega, kes vaid korraks läbi astuvad. Kergemat sorti päikesepiste vastase virgutusega, hõrkude magusmõrkjate hõljuvate aroomidega, mille puhul ei saa enam aru, kas viimane tuleb sellenädalasest õitsejast või valmistatud teest. Miljonite jaoks seostub Darjeeling kvaliteet-tee tähendusega, millel kaubanduskeskuse leti vahel kandilisel plekk-karbil kinnitav kuninglik embleem, lõvid, ornamendid ja muu säherdune. Ent enne kõike seda on Darjeeling paik kõrgel Himaalaja mägedes tänapäevases Kirde-Indias ja seal valmistatud tee on lugu kadunud Briti impeeriumist, tee industrialiseerimisest ja üleilmseks muutumisest.
Täna valmistatakse teed enamas kui neljakümnes riigis, ent pelgalt kakssada aastat tagasi oli teekasvatus hiinlaste monopol (jättes välismaale suuresti suletud Jaapani ja Korea hetkeks kõrvale), mille juured ulatusid tuhandete aastate taha. Lääne kaubitsejad olid teretulnud vaid valitud sadamates ja kaubeldi peaasjalikult hõbedas, muu välismaalaste pakutav hiinlasi ei huvitanud. Tee oli saavutanud paari sajandi tagusest esmatutvumisest saati brittide maal suure populaarsuse – innustatult karskusliikumisest, arstide tervisealastest soovitustest ja sotsiaalsest teelauast, kui õrnemale soole sobilikust ajaveetmisviisist – kuid seda oli vähe, see oli kallis ja hõbeda roll briti rahanduses oli kahanemas, seades samadel alustel jätkuva teekaubanduse küsimärgi alla.
Hulk seiklejaid riskisid oma eluga reisides sügavale Hiina sisemaale meelitamaks kohalikke teekasvatajaid kuningliku majesteedi teenistusse ja saamaks oma valdusesse noori taimi ja seemneid, et need saata tagasi Inglismaale uurimisjaamadesse kui ka Briti India kolooniatesse. Rändajad leidsid, et teed kasvatati raskesti ligipääsetavatel mäenõlvadel perede ja külakogukondade poolt aedades, kus tee oli üks mitmetest erinevatest saadustest. Kasutati lihtsaid tööriistu ja üksiku valmistaja saagikus oli madal. Koormaloomade jaoks liiga ohtlikul maastikul tassisid teed kandjad, üle turja jooksmas bambussau, mille kummaski otsas rippus mitmekümne kilone korv lehtedega (selliseid teekandjaid võib näha Hiinas ka tänasel päeval). Nii võidi läbida aeglaselt ja kannatlikult, samm sammu haaval mitukümmend kilomeetrit suuremasse asulasse, kus tegutses kokkuostja, kes transportis tee pikki jõge linna. Seal müüdi viimane omakorda hulgimüüjale, lehed sorteeriti, segati ning pakendati enne eksportimist kirstudesse. Korjatud lehe teekond jooja tassi oli pikk ja vaevaline.
Mitme kümnendi vältel ebaõnnestusid näiliselt sobiliku kliimaga Briti asumaadel kõik tee kasvatamise püüdlused. India Assami lauskmaa [i]džunglites avastati küll senitundmatu robustsemat laadi Camellia Sinensise sort, mis sai nimeks Assamica, kuid seda peeti tee kasvatusel esmalt sobimatuks. Läbimurre toimus meeletu inimkannatuste hinnaga 1830. aastatel Assamis ja esimene partii Briti impeeriumi oma teed müüdi suure tähelepanu saatel 1839. aastal. Maailm ei olnud kunagi endine. Vanamoeliste, käsitööle ja väiketootjatele, keerukate pikkade logistikaahelatele toetuvate hiina konkurentide alistamiseks rakendasid britid kõiki industriaalajastul õpitud trikke – rajati tsentraliseeritud tootmisüksused ligipääsetavate istanduste näol, kus oli keskne kontroll protsesside ja kvaliteedi üle, sarnaselt nagu oli tehtud suhkru, oopiumi, kummipuu, kohvi ja kakaoga. Tootmine jagati etappidesse, masineeriti seal kus võimalik, madalapalgaline tööjõud toodi sisse ning asus elama istanduse territooriumile, kus rajati ka haiglad, koolid ja muud asutused. Massiivseid mehhaniseeritud kuivateid, rullimismasinaid ja sõelumisliine, millest suur osa on tänapäeval ka vahetatud komponentidega jätkuvalt kasutuses, katsid ilutsevad Britannia logod. Taimlates käis vilgas töö taimede ette kasvatamisega ning botaanikud tegelesid kõikvõimaliku info talletamise ja analüüsimisega. Sama järk-järguliselt välja kujunenud tootmismudel viidi hiljem (kas otse või prantslaste ja hollandlaste vahendusel) üle Ceylonisse (Sri Lanka), Indoneesiasse, Keeniasse, Tansaaniasse ning muudesse Aafrika riikidesse, pärast omakorda ka Vietnami, Lõuna-Ameerikasse, Kaspia ja Musta mere äärde. Hong Kongi autor James Dyer Ball kirjutab oma 19. sajandi lõpul ilmunud raamatus “Hiina asjad – või märkmed Hiina kohta”, et sajandi keskpaigal saatis Hiina igal aastal üle 70 000 000 naela teed Suurbritanniasse. Sajandi lõpuks oli see number langenud viiendikuni sellest, samas kui Indiast saabus brittide maale teed kolm korda rohkem kui Hiina ja Suurbritannia vahelise kaubanduse kõrghetkel. Tema kaasaegne Samuel Ball arvutas välja, et tootmine kujunes kiiresti kolm korda soodsamaks, kui hiinlastelt tee ostmine ning mis puutub maitsesse, siis seda asuti jõuliste kampaaniatega ümber kujundama.
India kliima ja eluolu oli brittidele ränk, seetõttu otsiti kaootilistest linnadest, palavusest, niiskusest ja võõrastest tõvedest pääsu – kohta, kus briti armee ohvitserid ja ametnikud saaksid oma peredega puhata ning malaaria, tuberkuloosi ja muude haiguste käes vaevlejad end ravida. Värskelt anastatud Assam leiti kiiresti selleks sobimatu olema, nagu näitas esimene aasta Cherrapunjis, kus terve vastloodud asula uhuti vihmade poolt minema. Ida India Kompanii survestas Sikkimi valitsejat müüma kõrgemal mägedes Himaalaja jaluses väikese ligi nelikümmend kilomeetrit pika ja kümme laia Dorje-lingi (tiibeti keeles “välgu koht”) kloostri ligiduses oleva maalapi, mida tuntakse täna Darjeelingu nime all, asupaik oli seni hõredalt asustatud leptša rändrahva poolt. Siia rajati euroopalik asula sirgete tänavate, gooti stiilis villade ja toretsevate ornamentidega kaetud majadega, mitmete internaatkoolidega, kus asusid õppima ka värskete teeistanduste omanike võsukesed. Darjeelingu olud meenutasid rohkem Hiina teemägesid nagu neid kirjeldati ning kõrgmäestiku kliima arvati olevat eriliselt sobilik kvaliteetse tee, eriti Hiina sortide, kasvatamiseks. Eksperimenteerimine Darjeelingu järskudel nõlvadel algas juba neljakümnendate algul, esimesed istandused rajati 1856. aastal ning kümnendi pärast oli aedu juba nelikümmend. Võrreldes Assamiga oli Darjeeling paremas ühenduses Kolkata sadamalinnaga, samuti oli Ida-Nepaalist parema elu otsinguil piirkonda migreerunud hulk inimesi (ja värbamistöö Nepaalist oli alles algamas), kellel oli põllupidamise kogemust ja kes olid valmis teeaedades töötama. Aastatega kujunes Assami ja Darjeelingu vahel laias laastus dünaamika, kus esimene tootis suures mahus odavat jõulise karakteriga teed töölisklassile igapäevaseks tarbimiseks, samas kui Darjeeling keskendus kvaliteetsemale toodangule, kus mahud olid väiksemad ja teed töödeldi hoolikamalt toomaks esile hiina sortide eripära. Võrreldes praeguste Darjeelingu teedega võib tollaseid tehnoloogilisi võimalusi arvestades ette kujutada, et tee oli tugevamalt oksüdeerunud kui tänane mõnikord pea et rohekas tõmmis, kuid kahtlemata oli tollalgi tegu eriliselt aromaatse, terava ja täpse maitsega, teega millel on kerge keha ja eeterlik olemus, õrn mõrkjus järelmaitses. India iseseisvumisega eelmise sajandi keskpaigas kadus Briti turg suuresti ning India tee-eksport orienteerus ümber valdavalt Nõukogude Liidule. Alates 1990. aastatest on Darjeeling pidanud ennast taaskord ümber mõtestama – tänane peamine turg on Euroopa ja Põhja-Ameerika. Turunduses rõhutakse kõrgmäestiku tee piirkondlikule eripärale ning paljud istandused on mahekasvatusele üle läinud, kuna mahe- ja õiglase kaubanduse märk on neil turgudel standardiks.
20. sajandi alguseks oli London kinnistanud end teekauplemise olulise keskmena ja britid maailma kõige agaramate teejoojatena. Brittide ettevõtmised aitasid teel levida üle maailma ja muutsid selle senisest märksa laiemalt kättesaadavaks, kujundades sealjuures põhjalikult ka seda, kuidas teed kasvatatakse, valmistatakse ja juuakse. Kas see oli muutus paremuse või halvemuse suunas, jääb igaühe enda otsustada – vastavalt oma maitsele ja eelistustele.
