Tee jõudis Põhja-Aafrikasse läbi Euroopa meremeeste esmalt 17. sajandil, mil inglased randusid vallutama Gibraltari väina lõunarannal asuvat Tangieri linna. Kahekümne okupatsiooniaasta vältel tutvusid kohalikud ka hiina teega. Eeskätt kõnetas neid roheline tee, kuna sellele omistati jahutavaid omadusi. Selle edasimüümine sobis inglastele aga hästi, sest viimase populaarsus oli saareriigis langustrendis. Kulus mitmeid sajandeid, kuni tee kinnitas kanda Põhja-Aafrika rahvaste igapäevaelus – olulist rolli mängis ka lisaks alkoholile kohvi järk-järguline põlu alla langemine tõsiusklikke seas – saades siingi, nagu paljudes teisteski kultuurides oluliseks külalislahkuse ja sõpruse sümboliks.
Inglise arst William Lempriere kirjeldab oma 1793. aastal ilmunud raamatus “Retk Gibraltarilt Tangierisse, Salleesse, Mogodoresse, Santa Cruzi ja Tarudanti; ning seejärel üle Atlase mäe Marokosse” esmatutvumist marokopärase teejoomisega:
“Tee, mida juuakse olenemata kellaajast, tuuakse ruumi väikesel jalgadega kandikul. Tee pakkumine on suur kompliment, sest maghreeblase jaoks on tee väga kallis ja haruldane ning seda saavad lubada ainult endale kõige rikkamad. Teed valmistatakse nii: kannu pannakse rohelist teed, väike kogus soolikarohtu, samaväärselt palju münti ja hulgaliselt suhkrut (kohalik rahvas armastab oma teed väga magusalt). Teele valatakse peale keev vesi ja lastakse tõmmata parajat aega. Tõmmis valatakse väga väikestesse tassidesse, mis on valmistatud parimast India portselanist (mida väiksemad on tassid, seda elegantsem). Piima ei lisata. Kõrvale pakutakse kooke või kuivatatud puuvilju ja magusaid pähkleid. Suure austusavaldusena joovad maghreeblased oma teed aeglaselt ja väikeste lonksude haaval, nii võib nautida maitset kauem. Tee joomine kestab kaua ja seda juuakse palju, tihti vähemalt kaks tundi.”
Huvitav on täheldada keeva vee kasutamist rohelise tee juures. Kahtlemata toob see tõmmises rohkem mõrudust esile, mida marokopärase münditee puhul tasakaalustab loomulikult münt ja rohke suhkur. Seega soovitame proovida ja leida omale meelepärane retsept. Härra Lempriere kirjutab muuhulgas ka oma kõnelusest tollase Maroko sultani Mohammed ben Abdallahiga, kes küsib arstilt, miks too on keelanud sultani haigel pojal tee joomise. Lempriere selgitab, et poja närvid on nõrgad, mispeale küsib sultan omakorda, miks inglased seda siis niivõrd palju joovad. Lempriere vastab, et inglased joovad kaks korda päevas, ent piimaga ja lahjemalt, seevastu joovad siinsed rahvad ülimalt kanget tõmmist, piimata ja terve päeva vältel. Sultan lõpetab vestluse tõdedes, et arstil on õigus, liialt kange tee paneb käed värisema. Mõõdukus ennekõike ja kõiges! Sellisel toredal noodil võikski tänaseks lõpetada.
Pildid Bruno Suet