Kui sulen silmad ja mõtlen Yunnanist, kangastub mulle pilt pilvedest ja mägedest. Yunnanis nad tõepoolest võistlevad üksteisega oma suursugususes. Taevas on alati täis mäeahelike kõrguseid pilvelaamasid, mis sõuavad küllaltki madalal pea kohal, heites alatasa liikuvaid tumedaid varje üle punakaskuldja mulla. Kogu maad katab vere- ja roostekarva muld...
Kõik reisi kümme päeva olid täis unustamatuid elamusi. Korjasime mäenõlvadel teelehti, külastasime templeid, pidasime teeseansse ja keelt allaviivaid õhtusööke, külastasime muuseumeid ja saime osa traditsioonilisest viirukitseremooniast. Nüüd, kui mul on olnud aega lahti pakkida ja toimunut seedida, mõtlen erinevatele õppetundidele, mida retke vältel omandasin...
Tee on ka aeg, külalislahkuse sümbol, tseremoonia ja enese arendamise praktika, milles sisalduvad õppetunnid on elu õppetunnid. Just selle viimase – enese arendamise praktika – teenistuses on kogu Teehüti projekt koos siin viibivate vabatahtlikega...
Kell on 4:30 hommikul ja väljas uluva tormituule kiiruseks on üle 20 m/s. On küünlakuu keskpaik ehk lõunapoolkera südasuvi Lääne-Tasmaania väkeses kaevanduslinnas Queenstown’is. Laman unetult telgis ning pean plaani kuidas õhtuks Hobart’isse jõuda. Minu lend Tasmaania pealinnast Taiwani lahkub vähem kui 30 tunni pärast ja ühtegi ühistransporti lõunas asuva Hobarti suunas täna ei sõida...
Õhtu on sume ning käes on lõikuskuu. Majas on tunda ootusärevust – lõppude-lõpuks on tegu hetkega, mida on oodatud suurem osa aastast. Meister on vana ja kängus, ent kui ta teed rullib, liiguvad ta käed osavamalt ja nõtkemalt kui ta poegade omad, peegeldades aastakümnete pikkust pühendumust ja hoolt. Siin majas valmistatakse täna Wuyi kivioolongit...