Kell on 4:30 hommikul ja väljas uluva tormituule kiiruseks on üle 20 m/s. On küünlakuu keskpaik ehk lõunapoolkera südasuvi Lääne-Tasmaania väkeses kaevanduslinnas Queenstown’is. Laman unetult telgis ning pean plaani kuidas õhtuks Hobart’isse jõuda. Minu lend Tasmaania pealinnast Taiwani lahkub vähem kui 30 tunni pärast ja ühtegi ühistransporti lõunas asuva Hobarti suunas täna ei sõida. Ainsad võimalused on tormis hääletada või bussiga põhja suunas saarele ring peale teha.
Riietun ja väljun vastumeelselt telgist ning pakin selle, nii osavalt ja kiirelt kui see antud olukorras võimalik, oma seljakotti. Astun mõnikümmend meetrit eemal asuva maantee pervele hääletama. Lisaks tuulele sajab nüüd ka vihma ning pärast mõnetunnist ligunemist otsustan siiski bussireisi kasuks. Õhtuks olen läbinud marsruudi, mis Eesti kaardile ülekantult võrduks Viljandist läbi Tallinna Võrru sõitmisega.
Lennureis Taiwani möödub vahejuhtumiteta ning pärast tunniajast taksosõitu olen jõudnud oma sihtpunkti – väikeses Miaoli linnakeses asuvasse Teehütti. Ingliskeelse nimega Tea Sage Hut on zen munga Wu De algatusel rajatud tee keskus ja kogukond, mis on vaba ning avatud kõigile, maailmavaatest ja religioonist sõltumata. Tänu Wu De eestvedamisel välja antavale ajakirjale Global Tea Hut (www.globalteahut.org) ja tema erinevates välisriikides, kassa arvatud Eestis, toimuvatele külalisloengutele ja töötubadele on Teehüti külastamine viimastel aastatel teearmastajate seas populaarsust kogunud. Igal aastal väisab seda väikest kolmekordset hoonet sadu külalisi üle maailma, kellest enamik võtab osa regulaarselt toimuvatest 10-päevastest kursusest.
Seekordne reis on minu kolmas külastus ja erinevalt eelnevatest jään seekord siia pikemaks ning olen vabatahtlikuna Teehüti teenistuses. Alates esimesest neljanädalasest külastusest 2014. aastal olen soovinud pühendada aega pikemalt selle inspireeriva teekogukonna teenimiseks ning oma tee-alaste teadmiste ja praktikate süvendamiseks. Möödunud aasta lõpus avanes võimalus Teehütti aastaks vabatahtliku praktika kohale kandideerida ning otsustasin härjal sarvist haarata.
Paljudes Kagu-Aasia riikides on noortel meestel kombeks enne abiellumist end ajutiselt mungaks pühitseda lasta ning kindlaks perioodiks (tavaliselt mõnest nädalast kuni poole aastani) budistliku kloostri teenistusse astuda. Ajutiselt maisest elust lahti öeldes, kloostris õppides ning mediteerides on selline siirderiitus tähtis osa täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks saamisel. Sarnaselt neile jätan ka mina Teehüti teenistusse astudes ajutiselt maise elu seljataha ning elan teekeskuse reeglite järgi taimetoitlasena tsölibaadis ning ilma meelemürke tarvitamata järgnevad 12 kuud. Peale vabatahtliku töö näeb minu päevakava ette ka meditatsiooni- ja õppeperioode. Päevad on siin pikad, kestes enamasti üle 12 tunni.
Minu otsesteks ülesanneteks on sündmuste jäädvustamine fotode ja video näol, kaastöö ajakirjale ning kursuste läbiviimisega seotud jooksvad ülesanded nagu toidu valmistamine, töötubade ettevalmistamine ja koristamine. Lisaks minule on Teehütis kaks püsiõpilast, kes koos Wu De’ga kursuseid läbi viivad ning varieeruv hulk lühiajalisi vabatahtlike, kes olles ise kursuse läbinud, aitavad järgnevaid korraldada. Peatselt saabuvad siia ka kaks kaasteelist Eestist –Rivo ja Signe, kes samuti aastaks vabatahtlikena teekogukonna teenistusse jäävad.
Elu Teehütis keerleb peamiselt kahe asja ümber – Global Tea Hut ajakirja väljaandmine ja kursuste läbiviimine. Esimene neist on voolav loominguline, päevast-päeva kestev, protsess ning teine kindla päevakava järgi kulgev ritriit, mis annab osalejatele lisaks teekultuuri ja -tseremoonia õppimisele võimaluse seda kohapeal ka praktiseerida, et see lahkudes oma igapäevaseks praktikaks muuta ning teistega jagada. Kümne päeva vältel saavad kursusel osalejad maitsta tõelist cha dao (teele pühendunu rada) elu, mis zen elufilosoofiast läbi-imbunult sisaldab endas loodusega harmoonias kulgemist, meditatsiooni, füüsilist teenistust, taimetoidu menüüd ja loomulikult teejoomist. Käiakse ka väljasõitudel kohalikku teefarmi ja mägiallikast puhast vett toomas. Päevad on jagatud töödubade ja õppeperioodidega vahelduvate puhkepauside, einete ning tööperioodode vabel. Igat päeva raamib tunniajane hommiku- ja õhtumeditatsioon.
Kursuse graafikust ja töötubadest kirjutan lähemalt juba järgmises blogipostituses…
Tekst ja fotod: Jaanus Leplaan