Jõed ei ole kahjuks enam puhtad. Ka allikad on ohus. Vahel mõtlen hämminguga, kui haruldases paigas me elame, et on võimalik kirjutada 352-leheküljeline raamat Eesti allikatest*; et on nii mitmetes paikades võimalik sõita auto, bussiga – miks mitte ka jalgrattaga – mõnikümmend kilomeetrit ja jõuda mõne allika juurde, kus veel õnneks voolab selge, puhas, värskendav vesi...
It was a summer of digging deep, not always liking what was found or felt but ultimately feeling lighter for having several unneeded layers lifted – and chiseled away. My only true and constant companion throughout was tea. And my deepest tea sessions, indeed among the most fantastic of my life, all took place… outdoors...