Iga arutelu teest algab ja lõppeb veega. Vesi annab teele tekstuuri, rõhutab peeneid maitsenüansse ja annab järelmaitsele võimaluse särada. Halb vesi võib lihtsasti rikkuda hea tee, samas kui hea vesi muudab keskpärase tee palju paremaks.
Juba maailma esimeses teest kõnelevas raamatus, Hiina teeloo vaarisa Lu Yu sulest 8. sajandist pärinevas Cha Jingis (“Tee klassik”) oli taime kirjelduse, töötluse ning valmistamise kõrval eraldi veele pühendatud peatükk. Tee ja vee sobitamine oli juba tollal viljeletud kunst.
Lood räägivad teemeistrist, kes saatis oma õpilase peatselt toimuva teetseremoonia tarbeks jõest vett tooma. Tubli õpilane parvetas jõe keskele, täitis veeanuma ning asus kalda poole teele. Randudes parv raputas, veeurn läks ümber ja pool vett jooksis välja. Selle asemel, et taaskord jõe keskele suunduda, otsustas ärritunud noormees veeurni sealsamas täita. Pole raske ette kujutada, kuidas see lugu edasi läheb, ega ka õpilase hämmingut, kui meister pärast teetseremooniat mõne nähvava kommentaariga teada andis, et mõistis selgelt toimunut.
Vanad meistrid hindasid eelistuse järjekorras allikavett, jõevett, kaevuvett. Parim vesi voolas kõrgel mäetipul aeglaselt üle kivisse uuristunud vannide. Kõneldi ploomipuu okstelt korjatud lumest keedetud vee erinevusest kirsipuult korjatu omaga. Kõrgelt mägedest pärit vesi on ideaalne oolongitele, madalatelt allikatelt vesi erinevatele pu-erh teedele.
Nelijärve lähistel.
Jõed ei ole kahjuks enam puhtad. Ka allikad on ohus. Vahel mõtlen hämminguga, kui haruldases paigas me elame, et on võimalik kirjutada 352-leheküljeline raamat Eesti allikatest*; et on nii mitmetes paikades võimalik sõita auto, bussiga – miks mitte ka jalgrattaga – mõnikümmend kilomeetrit ja jõuda mõne allika juurde, kus veel õnneks voolab selge, puhas, värskendav vesi. Enesestmõistetav pole ka see, et kraanist voolav vesi on joodav või, Kaplinna näitel, et kraanist üldse vett tuleb. Allikavesi on tee valmistamiseks küll parim, ent kui allikalt vett tuua pole võimalik, siis soovitame kraanivett vähemalt filtreerida näiteks aktiivsöe baasil filterkannudega (nt Brita). Kõik sõltub võimalustest.
Milline on hea vesi? Hea vesi on mõõduka mineraalide sisaldusega ja PH tasemega 7. Liigfiltreeritud või destilleeritud vesi, ka enamik pudeldatud lauaveesid on lamedad ning igavad ja sellisest veest valmistatud tee tuleb lihtne ja magus, ilma keeruka järelmaitseta, samas kui raske vesi summutab maitsed. Hea vesi on tekstuurilt sujuv, siidine, on värskendav, janu kustutav ning ilma distinktiivse maitseta. Hea vesi läheb justkui ise alla ning neelata pole tarvis.
Kahtlemata ei soovita me juua keetmata allikavett – vee puhtusest kõneleb ka ilm (pärast vihma tasub oodata päev-kaks enne vee võtmist, samuti ei ole hea võtta vett sula ajal), vee lõhn ja maitse, ent kindel olla on raske, seega on parim alati vesi läbi keeta. Juhul kui otsustad tuua endale koju allikavett, on oluline ka vee õige hoiustamine. Plastkanistrites minetab vesi oma väärtuse juba päeva möödudes. Kõige taskukohasem variant on soetada mõnest kodusisustuse poest kaanega klaaskann (tavaliselt 5L), hoida seda mõnes toanurgas ühtlasel temperatuuril kaitstuna otsese päikesevalguse eest, kaetult kuid mitte õhukindlalt, nii püsib vesi hea viis päeva kuni nädal.
Inimkeha koosneb 70% ulatusest veest. Vesi on üks tunnuseid, mida otsitakse tuvastamaks elu teistel planeetidel. Joomine on hingamise järel üks peamiseid inimkäitumisi. Vesi on kõige olulisem ja odavam vahend, mille abil oma teekogemust rikastada.
Loo autor nautimas tassitäit teed.
*Kristel Vilbaste "Eesti allikad"
Tekst ja fotod: Timo Einpaul