Taas on käes eriline aeg aastast, mida ootame alati pikisilmi – värskete roheliste teede aeg. Mmm! Shincha, tõlkes “uus tee”, on kõige varajasem Jaapani rohelise tee kevadine korje, mis toimub sõltuvalt aastast ja taimesordist nädal kuni kaks enne tavapärast aasta esimest korjet. Saagiks valitakse vaid kõige nooremad ja õrnemad vasttärganud lehed, mida aurutatakse väga lühidalt. Shincha on omamoodi kevadtervitus, esmane pilguheit ning sissejuhatus uude hooaega. Meieni Chadosse tavatsevad need pakatavad teed saabuda ühes esimese suvesoojusega juunis. Käesolev aasta on olnud Jaapanis aga ebaharilikult soe ning piisava hulga vihmaga, seetõttu on tee valminud ka paar nädalat varem. Esmalt saabuvad teed tulevad Jaapani kolmest põhisaarest kõige lõunapoolsemalt Kyushu saarkonnalt kahelt perefirmalt.
Watanabe Yakushima Kabuse Shincha, ÖKO
Keita ja Mankichi Watanabe koduks on maaliline Yakushima saar, Jaapani kõige lõunapoolsem tipp, mis on lisatud oma kauni looduse poolest ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Watanabe alustas oma selle aasta korjet 23. märtsil, päeval, mil Jaapani põhjaosas veel värske lumi maha sadas. Tema valmistab varjutatud teed (kabuse) – kümme päeva enne korje algust katab ta oma taimed päikesekiirgust peegeldavate katetega, sarnaselt nagu tehakse kuulsa gyokuro ja matcha tee puhul. Selle tulemusena toodavad taimed enda lehtedes rohkem suhkruid, teeiini ja muid aminohappeid, mis muudavad tee maitset pehmemaks, magusamaks ja umamisemaks.
U-ma-mii? Umami (tlk. maitsvuse alus; hõrk maitse) on esmaselt 20. sajandi algul Jaapani keemiku Kikunae Ikeda kirjeldatud maitsekogemus, mida peetakse täna magusa, mõru, hapu ja soolase kõrval üheks baasmaitseks, mida enamik meist kogeb igapäevaselt, ent pole võib-olla ehk harjunud kirjeldama ja maitsete kombinatsioonis täheldama. Tegu on küllusliku ja sügava maitsega, mida võib leida nii soolastes kui ka magusates toitudes ja jookides. Keelel avaldub siidises, täidlases tekstuuris, pikas järelmaitses ja süljeerituse soodustamises. Umamit võib leida näiteks tomatis, kalas, seentes, sojas, parmesani juustus ja loomulikult tees.
Watanabe Kabuse Shincha näol on tegu seguga kahe erineva teepõõsa sordi lehtedest – Kuritawase ja Asatsuyu (viimane on sama sort, millest on valmistatud ka meie Sencha Ayame). Watanabe pere laseb oma teepõõsaste kõrval kasvada ka muudel taimedel, mis eemaldatakse vaid enne korjet, et neid ei satuks teelehtede sekka. Teelehed läbivad esmase töötluse, misjärel Keita ja tema isa Mankichi, kellelt ta viimastel aastatel perefirma juhtimise üle on võtnud, maitsevad mõlemaid teesid ning otsutavad täpse segu loomise üle. Tee segatakse ja kuivatakse lõplikult. Sarnaselt Matsumoto teele, aurutab ka Watanabe oma teed vaid lühidalt. Teel on ka EL-i mahesertifikaat.
Sakura-No Shincha-Moe
(Moe - tlk noorte võrsete värv kevadel)
Kazuya Matsumoto järgib iidset Jaapani põllumajandusfilosoofiat lastes taimedel kasvada omasoodu, segades neid võimalikult vähe. Juba mitu põlvkonda tema perekonnale kuuluvatel põldudel kasvavad taimed on istutatud seemnetest, mitte jätketena kloonitud, ja on juba üle 70. aasta vanad, mis on jaapani põõsasortide kohta juba väga väärikas iga. Jaapani roheliste teede seas on umami-maitse kõrges hinnas ning kõige lihtsam viis seda saavutada on kasutades lämmastikupõhiseid väetiseid, mille liigkasutamine muudab taimed pikas perspektiivis aga abist sõltuvaks ja jõuetuks. Matsumoto on valinud teistsuguse tee ja ujub vastuvoolu - seemnest kasvatatud vanadel taimedel on sügavale ulatuvad juured, nad saavad iseseisvalt hakkama ja tee maitses on tunda rohkem piirkondlikku omapära, terroiri.
Korje algas 16. aprillil ja lõppes juba kuu viimasel päeval. Ühelgi aastal pole see niivõrd vara lõppenud, tavaliselt algab korje paar nädalat hiljem ja mõne vihmase päeva arvelt saab ka puhkepäeva varastada. See aasta on olnud aga teistmoodi. Matsumoto teel pole EL-i mahesertifikaati, kuna ta peab oma lähenemist teele Euroopas kehtivatest mahenõuetest veelgi nõudlikumaks ning vaid väga väike osa tema teest on mõeldud jõudmaks Euroopa turule.
