Hayashi pereäri on lugu pärimusest ja uuendusest. Vanameister Osamu jälgib korjet põllu ääres vilust. Ta vaatleb toimuvat pikaldaselt ja tähelepanelikult. Juba mitu aastat tagasi taandas ta end nõuandvasse rolli ja andis pere teeaedade haldamise üle oma pojale Shutarole. Shutaro on viienda põlvkonna teefarmer. Juba lapsena toimetas ta taimede vahel, suundudes hiljem sarnaselt oma isale enne teeärisse naasemist ülikooli põllumajandust õppima. Edukas põlvkonnavahetus on teemaailmas tõsine väljakutse, kuna noorem pere eelistab tihtipeale raskele maatööle linnas õnne otsimist. Hayashi teeäri pereliini jätkuvus on muljetavaldav – esimese teeaia rajas Kirishima mäeaheliku jalamil asuvale platoole Shutaro vanavanavanaisa 19. sajandi viimastel aastatel. Noor Shutaro tajub oma õlgadel lasuvat vastutust, kuid samas on säilitanud eluterve kerguse ja mängulise huvi. Noorele generatsioonile kohaselt soovib ta leida oma tee ning teha asju teistmoodi. Kui isa Osamu leiab, et valmis tee sekka võiks jääda suuremaid robustsemaid lehti ja teed võiks masinas aurutada pikemalt, siis Shutaro eelistab jätta valimikku vaid kõige nooremad õrnemad lehed ning aurutada teed rohkem asamushi-stiilis lühikese aja vältel, jättes lehtedesse teatava tooruse ja pikantsuse.
Üks teema, millel on kahel mehel vankumatu üksmeel, on keskkonnahoidlik majandamine. Sõjajärgsetel kümnenditel muutus ühes Jaapani jõudsalt kasvava majandusega järjest tavapärasemaks ka agrokemikaalide kasutamine. Mahekasvatamise põhimõtete juurde pöördus Osamu 1990. aastate alguses – ta pani tähele, kuidas pritsimisele järgnevatel päevadel tundis ta ennast halvasti ning tundis ärevust pikemaajaliste mõjude üle. Ühtlasi täheldas ta, kuidas sünteetiliste agrokemikaalide kasutamine täitis oma eesmärki vaid lühiajaliselt, muutes taimed välisest mõjust sõltuvaks. Toona oli see radikaalne samm, mahetee oli kahtlemata nišitoodang ning seda peeti kvaliteedi poolest madalamaks. Teeturg otsis teistsugust, tugevamalt umamist maitset, mille tagasid suuresti lämmastikupõhised väetised. Niigi rasketes majandusoludes oli taoline üleminek suur väljakutse. Tänasel päeval võib Hayashi põllulappide vahel näha uitamas pere peetavaid kitsi, kes söövad umbrohtu. Noorte taimede ümbert eemaldatakse umbrohud käsitsi ning taimi väetatakse vaid tee töötlusest ülejäänud lehepõhu ja rapsiõli jääkidega.
See aasta pakume Hayashi teeaiast üht erilist 24. aprillil korjatud rohelist teed, mil nimeks “Yoru No Ka”. Shutaro on täheldanud, et ta teeaias on üks Yabukita põõsasordi all olev lapp, kus tee tärkab võrreldes ümbritsevaga nädal varem. Shutaro seletab seda tee kasvuks iseäranis sobiliku mikrokliimaga, nimelt on maalapp ümbritsetud kolmest küljest metsatukaga, ning otsustas valmistada eksperimentaalse partii värsket varjutamata teed, mis on korjatud pärastlõunal ning närtsitatud üle öö 18 tunni vältel. Selline ebaharilikult pikk närtsitamine loob sügava, pika ja kestva järelmaitsega kergelt marjase tee, millel on pisut kootav tekstuur.
Osamu õpetab, millal on õige aeg korjeks – kaks kolmandikku pungadest peavad olema avanenud. Seda mõõdab ta kasutades puidust raami.
Shutaro õde Momoko haldab firma kontoripoolt ning väikevend Kenji töötab põllul.
Shutaro Hayashi.
Vaade Yoru No Ka teelapile.