Oletame, et sa armastad teed. Sa tead, et see on sulle hea ja tead võib-olla ehk paremini kui enamik inimesi, et pakitee on valmistatud teetöötluse käigus tekkinud tolmust ja jääkidest. Võib-olla serveerid teed oma sõpradele isegi tseremoniaalsel kombel või kasutad teed meditatsioonivahendina. Ent olgugi, et mõistad kogemuslikult, et üks tee on parem kui teine, pole sa kindel, miks see just nii on. Miks on hea tee hea ning kuidas leida taolisi „elavaid“ teesid? Mida üldse tähendab „elav“ tee?
Suurtes poodides võib leida hulganisti teesid, mille pakendid kannavad mahetoodangu või õiglase kaubanduse märki. Palju ei puudu, et riiulite vahelt ilmuks välja ka pakk teed, millel ilutseb silt: „gluteenivaba“. On tõsi, et sedasorti markeeringud ei kõnele tingimata palju kvaliteedist või nagu meie, teearmastajad tavatseme öelda, „elukvoodist“. Valdav osa maailmas toodetud teest pärineb suurtest istandustest – enamikes neist kasutatakse hulgaliselt pestitsiite – ning need teed on viljeletud monokultuurina, tuues endaga kaasa lageraide, pinnase saastumise, ekspluateerivad töötingimused ja eluslooduse hävingu. Ühe kilo tee valmistamine on energiakulukam kui kilo terase (vastavalt 8 KW ja 6,3 KW tunnis). Nelja tassitäie masstoodanguna valmistatud musta (mida kutsutakse Hiinas punaseks) tee piimaga joomise ökoloogiline jalajälg on võrdne keskmise kütusekuluga autos 100 kilomeetri läbimisega.
Rääkides „elavatest teedest“ on istanduses kasvav tee parimal juhul hingitsev, sarnasel moel nagu linnufarmidest pärit kanade, kes pole enne kellegi lõunasöögilauale jõudmist päevavalgust näinud, liha pole ehe liha. Neil taimedel ei lasta kasvada puudeks, lihtsa korje huvides pügatakse nad põõsasteks. Nad on istutatud teineteisele liiga lähestikku ning on ülekorjatud. Sellistel teedel on mõningad tervistavad omadused, kuid ainult kübeke teetaime tõelisest elujõust ja -vaimust ning see vähenegi keskkonna arvelt.
Kui tee kannab mahetähist, tõotab see muidugi head. Sellegipoolest on ka mahemärgistusega teed tihti jõetud, sest neid valmistatakse masstoodanguna. Ideaalis pärineb tee täismõõdus puudelt, pool- või täiesti metsikutelt, või siis väiksematest aianditest, kus kasutatakse põlvest põlve pärandatud teadmisi, oskusi ja tehnikaid. Selliste teede leidmine võib olla raske. Lääne tee-entusiastide seas hiljuti populaarseks muutunud hiinakeelsed terminid „gushu“ (metsik puu) ja „laoshu“ (vana puu) ei tähenda enam seda, mida paar aastat tagasi, vaid on muutunud pahatihti pelgalt turundustrikiks.
Hea uudis on see, et maailmas leidub hulgaliselt elavaid, puhtaid ja jätkusuutlikult töödeldud teesid. Parimad Hiina pu-erh teed on pärit vanematelt ning metsikutelt puudelt. Mitmed Taiwani oolongid on töödeldud traditsioonilistel viisidel. Jaapani roheliste teede seas levinud temin „Zairai“ viitab vanematele, poolmetsikutele põõsastele. Paljud Hiina Wuyi oolongid on taevalikud ning pärinevad inimkäe poolt vaevu puututud paikadest. Need on vaid üksikud näited.
Just nagu õige õpetaja tuleb siis, kui õpilane on valmis, nii ilmuvad teed inimese ellu, kui ta on valmis neid hindama. Treeni oma maitsemeeli heade, elavate teedega ja nad leiavad sinu. Ära pelga küsida enda kohalikult teekaupmehelt müüdava tee päritolu kohta küsimusi – kust tee pärineb ning kuidas seda on töödeldud. Kui ta jääb vastuse võlgu, ei mõista ta ilmselt selle informatsiooni olulisust. Kui sa hoolid sellest, kust toit, mida sööd, pärit on või kuidas on valmistatud kreem, mida määrid enda nahale, siis miks ei peaks sind huvitama need küsimused valides endale teed – teed, mis võiks tuua sinuni selles sügavalt tervendavas taimes peituva maagia, mitte pelgalt viimase varju.
Tekst: Steve Kokker
Tõlge: Timo Einpaul
Artikkel esmaselt ilmunud ajakirjas “Hingele Pai”, kevad 2017.