Chado blogi

Kätte on jõudnud taaskord see tore aeg aastast, kus meie lettidele jõuavad värsked kevadised Jaapanise rohelised teed. See aasta on ilm Jaapanis olnud valdavalt armulik, on olnud soe ja märtsi keskpaigast edasi on teetaimed saanud piisavalt vihma (tasakaalustamaks vihmavaese sügisperioodi). Samuti pole olnud märkimisväärseid öökülmasid. Võime oodata aromaatseid ja umami-rikkalikke teesid. Esimeste saabujate hulgas on härra Matsumoto Sakura-No Moe Shincha Kumamotost ja härra Watanabe varjutatud Kabuse Shincha maaliliselt Yakushima saarelt (nende valmistajate kohta võid lugeda lisa siit). Samuti ootame Shizuokast pärit uut Shincha Marishit, Sae Midorit ja pikalt aurutatud Fukujirushit, mis peaksid meieni jõudma ehk juba tuleva või ülejärgmise nädala...

Tee jõudis Põhja-Aafrikasse läbi Euroopa meremeeste esmalt 17. sajandil, mil inglased randusid vallutama Gibraltari väina lõunarannal asuvat Tangieri linna. Kahekümne okupatsiooniaasta vältel tutvusid kohalikud ka hiina teega. Eeskätt kõnetas neid roheline tee, kuna sellele omistati jahutavaid omadusi. Selle edasimüümine sobis inglastele aga hästi, sest viimase populaarsus oli saareriigis langustrendis. Kulus mitmeid sajandeid, kuni tee kinnitas kanda Põhja-Aafrika rahvaste igapäevaelus – olulist rolli mängis ka lisaks alkoholile kohvi järk-järguline põlu alla langemine tõsiusklikke seas – saades siingi, nagu paljudes teisteski kultuurides oluliseks külalislahkuse ja sõpruse sümboliks. Inglise arst William Lempriere kirjeldab oma 1793. aastal ilmunud raamatus “Retk Gibraltarilt Tangierisse, Salleesse, Mogodoresse,...

"Õnnetoovad kured", Zhao Ji (1082-1135)   Tee ja luule on käinud Hiinas käsikäes julgelt üle tuhande aasta - küllap on neil üksteisele midagi öelda. Kanada autor Erick Smithe on kaunilt sõnastanud mõtte, kuidas teel, sarnaselt luulele, on oma rütm, mida kuulama jäädes võid enesele ootamatult leida end kusagilt ridade vaheliselt alalt, väljaspoolt oma tavapärast mõttemustrit ja -viisi. Ta lisab, et taoline hetkeks loodud sisemine distants või mõttepaus annab võimaluse oma vaatenurga muutmiseks - ka kõige vähesemal määral, sest tihti pole palju vajagi - ning see võib mõjuda väga värskendavalt ja väärtuslikult, rohkem kui esmapilgul arvata oskame. Ma pean temaga nõustuma....

Avan ragistades tabalukke ja koban pimeduses seina pealt lülitit. Lühter läidab tuled ja jälle on mul tunne, nagu just sel hetkel oleks kõik tagasi oma õigele kohale nihkunud. Ometi seisavad hõbedased purgid ontlikult üksteise kõrval, just nii nagu need eile jätsin, ja puuviljateede pakid vankumatult sirgete rividena riiulil. Seon põlle ette, avan kassa, süütan küünla, panen vee keema ja kirjutan kriidiga tahvlile päevateeks Moonlight Black. Juba kuulen, et kirikukellad löövad keskpäeva ning enne kui jõuan ust avama vajutab keegi lingi alla ja siis kohe koputab hoogsalt. Aiman toimekat päeva. Teadagi, et sel poekesel on kombeks üllatada, näis mis tal täna mulle varuks on!

Sellest kevadest saati on ilmunud palju erinevaid artikleid, mis kirjeldavad nii Põhja-Ameerika suurlinnade kahekümne erineva matcha latte, frappe ja affogato valikuga salongides “sold out” silte kui ka Jaapani teepoodides toimuvat mürglit, kuidas turistid krahmavad loetud minutite jooksul kokku kõike, mis lettidele asetatakse, ilma et saaks neile arusaamatute kirjadega pakendilt täpselt arugi, millega tegu on. Peaasi, et roheline, pulber ja tervislik. Tundub uskumatu. Selline on sotsiaalmeedia mõju ja võim tänapäevases maailmas ning matcha tõeline populaarsus, mille poole oleme isegi oma tagasihoidlikul moel kaks kümnendit vaeva näinud – lihtsalt, kui soovitu viimaks käes, kujutasime ette ehk kuidagi teisiti. Jaapani rohelise pulbertee ehk...