Chado blogi

See kuu soovime tutvustada teile üht Nepaali pereäri, kelle valget teed oleme hiljuti oma kaupluses pakkuma hakanud - vennad Bachan ja Lochan Gyawali Ida-Nepaalist Dankhutast “Kuupaiste teeaiast”, nagu nad seda kutsuvad. Kaheksa- ja üheksakümnendatel olid vennad tegevad hotellinduses, ent kui Nepaal langes üheksakümnendate keskel poliitilisse kaosesse ja kodusõtta, lagunes ka turismiturg ning vennad hakkasid otsima teistsugust uut elulaadi, mis oleks seotud maaga, millegagi, mis on muutuvas maailmas kindlam ja püsivam. Oma lapsepõlve olid nad veetnud õppides teiselpool piiri Indias kuulsas Darjeelingu teepiirkonnas ühes teeaias asuvas internaatkoolis, seetõttu olid lapsepõlve helged mälestustused seotud teepõldudel mängimisega, mälestustes kõikjal aias tuntav kütkestav tee...

Shincha, tõlkes “uus tee”, on kõige varajasem kevadine korje, mis toimub sõltuvalt aastast ja taimesordist nädal kuni kaks enne tavapärast aasta esimest korjet. Saagiks valitakse vaid kõige nooremad ja õrnemad vasttärganud lehed, mida aurutatakse väga lühidalt. Shincha on omamoodi kevadtervitus, esmane pilguheit ning sissejuhatus uude hooaega.

Mäletan, kui kunagi ammu Tšehhis reisides sattusin esmakordselt ühes teepoes silmitsema külgsangaga kannu – seal nimetati sellist sorti kannu armsalt linnukannuks ja kui vaadata kannu profiili, pole raske aru saada miks. Seda sorti kuju on inspireeritud iidsest Hiina ravimtaimede keetmiseks mõeldud kannust ja hilisemast Jaapani kyusu teekannust, millest valmistatakse sencha teed. Tšehhil on tänu oma geoloogiale pikk ja rikkalik keraamika valmistamise ajalugu ning koheselt pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakkasid avanema erinevates Tšehhi linnades boheemlaslikud teemajad, mis muutsid riigi kiiresti Euroopa üheks kõige rohkem teest läbi imbunumaks riigiks per capita. Aasiapärased teemajad andsid kohalikele keraamikutele uue väljundi ning ühendasid teehuvilisi inimesi...

Oh ei, miks see jälle minuga juhtub? Ma ju püüdsin olla nii ettevaatlik! Võib-olla oled mõelnud nõnda, kui kuuled taas heledat klirinat, mis tähistab teravalt ühe teekannu või -kausi elu lõppu. See on täiesti inimlik ning asjad meie elus ongi suurel määral mõeldud kasutamiseks, kuid ometi kui miski, mille oled valinud hoole ja äratundmisrõõmuga ning millest on saanud vargsi Su truu igapäevakaaslane, ettehoitatuseta maha kukub, muudab see meele mõruks.

Mõtlesime, et oleks vahva jagada mõningaid mõtteid teemal, kuidas tutvuda teega ning kuidas selle omadusi hinnata. Tee tundmaõppimisest võib kujuneda elukestev, üha arenev ja kiht-kihilt kooruv teekond, millel on kahtlemata oma rütm ning mida tagant kiirustada ei saa...