Kes meist ei oleks vähemalt kord oma elus leidnud kapipõhjast ammu unustatud paki teed, silmitsenud sellel olevat “parim enne” kuupäeva ja mõelnud hetkeks omakeskis, et ei tea, kas see kõlbab veel joomiseks. Seiklushimulisemad panid sel hetkel vee tulele ja lusikatäie lehti kannu, teised mõtlesid, et mis ma sellest seisnud teest ikka joon, hea ta nagunii pole...
Kord kaua aega tagasi jättis guaraani indiaanihõim oma vana surma lävel hõimumehe endast maha üksi metsa surema. Aastaid hiljem, suureks hämminguks, kohtusid nad vanamehega taas. Mees polnud mitte ainult üksi metsas ellu jäänud, vaid nägi välja palju noorem ja särasilmsem ning lausa pakatas eluenergiast...
Cho-ui Uisun (1786-1866) oli vilunud kalligraaf ja poeet, keda tuntakse muuhulgas tänu 1830. aastal kirjutatud Cha Jin Seon ehk “Tee olemuse kroonika” järgi, milles ta tutvustab peamisi põhimõtteid teelehtede töötluse ja tõmmise valmistamise kohta. ...
Rääkides teetseremooniast – olgu siis tegu Jaapani, Hiina või Korea päritolu vormiga – jõuame varem või hiljem meeleoluni, mida kirjeldab kõige paremini jaapani keelne sõnapaar wabi-sabi. Võib-olla oled kuulnud teepoes kedagi vaimustunult kommenteerimas: „See teekann on nii wabi-sabi!“ ning teine osapool kiidab entusiastlikult takka...
Teemaailmas pole kuulsamat nime kui Jaapani teemeistri Sen no Rikyu. 16. sajandil Lääne-Jaapanis kaupmehe perre sündinud mees hakkas õppima teed hilises teismeeas ning püüdis oma pühendumuse ja provokatiivse stiiliga kohaliku feodaalvalitseja tähelepanu, kes võttis ta teemeistrina oma teenistusse...