See kuu soovime tutvustada teile üht Nepaali pereäri, kelle valget teed oleme hiljuti oma kaupluses pakkuma hakanud - vennad Bachan ja Lochan Gyawali Ida-Nepaalist Dankhutast “Kuupaiste teeaiast”, nagu nad seda kutsuvad.
Kaheksa- ja üheksakümnendatel olid vennad tegevad hotellinduses, ent kui Nepaal langes üheksakümnendate keskel poliitilisse kaosesse ja kodusõtta, lagunes ka turismiturg ning vennad hakkasid otsima teistsugust uut elulaadi, mis oleks seotud maaga, millegagi, mis on muutuvas maailmas kindlam ja püsivam. Oma lapsepõlve olid nad veetnud õppides teiselpool piiri Indias kuulsas Darjeelingu teepiirkonnas ühes teeaias asuvas internaatkoolis, seetõttu olid lapsepõlve helged mälestustused seotud teepõldudel mängimisega, mälestustes kõikjal aias tuntav kütkestav tee aroom ja korjajate rahvalaulud, mis peaasjalikult rääkisid, nagu ikka kombeks, õnnetust armastusest.
Milleeniumivahetusel asutasid vennad ametlikult oma maheaia. Ajad olid veel ärevad, kehtisid liikumiskeelud ning maakohtades halvadel teedel liiklemine oli ohtlik. Kaasa ei aidanud ka teeaia alustamise kapitalimahukus. Värskelt istutatud taimede esimeseks küpseks saagiks, millest sai teed valmistada, läks kaheksa aastat, seega olid esimesed tegutsemisaastad pinevad. Pooleteise kuni kahe kilomeetri kõrgusel merepinnast üle kiviste mäenõlvade kulgev teeaed on ligi saja hektari suurune, ent suurt osa teepõldude ümbritsevat maad katavad metsad, mitmed allikad, ojad ja suured kaljumassiivid. Maheaias hinnatakse bioloogilist mitmekesisust, agrokemikaale ei kasutata ning ainukeseks väetiseks taimedele on vihmasel hooajal kasvada lastud ja seejärel maha lõigatud umbrohi, mis meelitab, seni kuni ta veel kõrgub, ligi ka tolmlemiseks vajalikke mesilasi. Tänasel päeval on nende palgal 200 inimest ja nad valmistavad aastas 15 000 kuni 20 000 kilo teed, mis moodustab Nepaali tee kogutoodangust vaid vaevu 0,1%. Vennad on tegevad ka kohaliku elu arendamisel. Lisaks õiglaselt tasustatud töö pakkumisele aitavad nad ka maakoha kohalikke koole õppimistarvikute soetamise, koolimaja remonttöödega ja teeaia tuludest märkimisväärse osa õpetajate palgaks maksmisega.
Vaated Kuupaiste teeaiast Dankhutas, Nepaalis
Nepaali teeturg on üldiselt suunitletud mahule, kõrgkvaliteetse tee valmistamine ja välismaale eksportimine on väga uus kontseptsioon. Kohalikud teekasvatajad on alati elanud oma maailmakuulsa suure India naabri Darjeelingu varjus. Sealt pärineb ka kohalik know-how, põõsasordid, teetöötluses kasutatavad masinad, seetõttu on varjust välja astumine ja oma teedele turu mõttes distinktiivse karakteri leidmine keeruline. Vennad Gyawalid alustasid küll olles õppinud tee valmistamist Darjeelingu meistrite juures ning ühes sealt kaasa toodud taimesortidega, ent on aastate vältel istutanud oma aedadesse palju erinevaid Taiwani, Hiina ja Jaapani sortidest teetaimi. Samuti pärineb tee töötlemiseks vajalik masinavärk just nimelt Taiwanist ja Jaapanist, kus nad on erinevate meistrite juures õppimas käinud.
Me Chados keskendume üldjuhul Ida-Aasia põlistest teepiirkondadest Hiinast ja Taiwanilt, Jaapanist ja Koreast pärit teede pakkumisele, sest leiame neis olevat teatava sügavuse, mida enamasti muudest regioonidest ei leia – eks paljude aastate vältel oleme ka põhjuslikke seoseid ja teooriad loonud, miks see nii võib olla, alustades teele kõige sobilikuma kasvukeskkonnaga ja lõpetades paljudes riikides tee kasvatamise koloniaalpärandi ja teetööstuse industrialiseerimisega seotud probleemidega (sellest kõigest natukene pikemalt teine kord). Kuupaiste teeaia teed on seevastu meile silma jäänud kui midagi eripärast ja huvitavat, hetkel pakume vaid ühtainsat, mille võid leida siit, aga eks näitab aeg, võib-olla saame peagi tulevikus teisigi nende teesid pakkuda.
Vasakul Jaapanist soetatud teesorteerimismasin, paremal Shanti Tamang, kes vastutab tootmisarvestuse ja maitsmisruumi haldamise eest.