Tee on ka aeg, külalislahkuse sümbol, tseremoonia ja enese arendamise praktika, milles sisalduvad õppetunnid on elu õppetunnid. Just selle viimase – enese arendamise praktika – teenistuses on kogu Teehüti projekt koos siin viibivate vabatahtlikega...
Kell on 4:30 hommikul ja väljas uluva tormituule kiiruseks on üle 20 m/s. On küünlakuu keskpaik ehk lõunapoolkera südasuvi Lääne-Tasmaania väkeses kaevanduslinnas Queenstown’is. Laman unetult telgis ning pean plaani kuidas õhtuks Hobart’isse jõuda. Minu lend Tasmaania pealinnast Taiwani lahkub vähem kui 30 tunni pärast ja ühtegi ühistransporti lõunas asuva Hobarti suunas täna ei sõida...
Viimaks tundub, et matchahullus on jõudnud Eestisse. Kohvikud, kes väljendasid varasemalt skeptitsismi, vihuvad vispeldada ning kes pole jõudnud veel reele, võtavad meiega ühendust. Isegi Selver müüb matchat! Oleme tunnistajateks, kuidas see superfood leiab lõpuks koha meie toiduahelas. Ma naeratan selle peale laialt, võttes sõõmu tassist, mis jätab mu ülahuulele kergelt roheka varjundi...
Jõed ei ole kahjuks enam puhtad. Ka allikad on ohus. Vahel mõtlen hämminguga, kui haruldases paigas me elame, et on võimalik kirjutada 352-leheküljeline raamat Eesti allikatest*; et on nii mitmetes paikades võimalik sõita auto, bussiga – miks mitte ka jalgrattaga – mõnikümmend kilomeetrit ja jõuda mõne allika juurde, kus veel õnneks voolab selge, puhas, värskendav vesi...
Õhtu on sume ning käes on lõikuskuu. Majas on tunda ootusärevust – lõppude-lõpuks on tegu hetkega, mida on oodatud suurem osa aastast. Meister on vana ja kängus, ent kui ta teed rullib, liiguvad ta käed osavamalt ja nõtkemalt kui ta poegade omad, peegeldades aastakümnete pikkust pühendumust ja hoolt. Siin majas valmistatakse täna Wuyi kivioolongit...