Lõuna-Hiina mägedes kasvavad teepuud, millest mõned on vanemad kui tuhat aastat. Nende juured on sirutunud sügavale maa sisse, mineraalide maailma, et süüa aastate tõde ning kasvada sellega ühes. Ühe sellise puu lehtedest jõudis ühe lahke farmeri ning paari õnneliku otsuse abil sinu tassi mingi pruunjas vedelik, mida sa õndsas teadmatuses instinktiivse aupaklikkusega vaikselt kunagi jõid. Istusid maas, vaatasid tassi, ja mõõtsid hoolikalt oma sõõme. Koos teega neelasid sa endasse ka midagi tabamatut, mis vargsi sinu sisse elama jäi; see võis olla mälestus, tuhat aastat vana, mille lisandumist oma mällu sa ei taibanud kunagi tähelegi panna. Ent nüüd sa seisad kusagil pubi ees, tõmbad oma sigaretti ning vestled oma sõpradega, kui ühtäkki sulle meenub.
Võib-olla on koguni hea, et sul on jalad. Kui sa näed kedagi kaunist, saad sa tema juurde minna. Ja pole ka viga midagi selles, et oskad kõneleda, kuigi vaikimine kõnetab tihtipeale enamgi veel. Sa seisad jalgadega maa peal, kuid ühtlasi sirutud ka sügavale maa sisse, mineraalide maailma, kus sa aastate tõega koos üles kasvasid. Vahelduseks oled sa inimene. Sa näed oma varju asfaldil, tossu tuleb sellest välja. Sellele järgnev muhelus, mis su nägu korraks valdab, tuleb kui õrn maavärin sinu tuhandeaastasest nooruspõlvest.
Autor: Mart Alaru
See teelugu on esitatud “Tee elab!” jutukonkursile.