Käesolev artikkel kõneleb mehest, kes kehastab tee-elu elamise põhimõtteid kõige ehedamal moel. Gao Dingshid võib liialdamata pidada Taiwani kõige kuulsamaks teefarmeriks, kes on saavutanud hiljuti tuntuse ka Hiinas. Ta võttis kasutusele väjendi “metsik tee” (ye cha) aastal 1992 kirjeldamaks teed, mida oma kujutluspildis luua soovis – teed, mis oleks enam kui lihtsalt ökoloogiline, pestitsiitide vaba, vaid tõeliselt metsik, inimkäest puutumatu. Sel ajal, nagu kohati ka täna, peeti seda mõtet kummaliseks, tõeliselt ebapraktiliseks. Selline tee moodustab vähem kui 1% Taiwani kogu teetoodangust, ent huvi sellise tee vastu on pidevas kasvamises. Gao Dingshist on nüüdseks saanud metsiku tee tõeline saadik. Teda kutsutakse pidama loenguid ja töötubasid ja tal on õpilasi nii Taiwanil kui Hiinas. Tänu intervjuudele televisioonis ja ajakirjades teavad teda ka peavoolu teearmastajad. Ta õpetab farmereid kohanema rasketel mahepõllundusele ülemineku aastatel ning usaldama loodust. Gao on õppinud omast kogemusest, seistes aastaid oma põhimõtete eest, hoolimata raskustest ja võimalikust pankrotist.
Kohtumine Taipeis
Me istume Taipei ühes kõige kuulsamas Wistaria-nimelises teemajas eraldatud toas põrandal bambusmattidel. Kohtusime viimati aasta eest Gao Dingshi sünnikodus, 30 kilomeetri kaugusel Shi Ding mägedes, kus meister Gao valmistab otsast lõpuni käsitsi valmistatud teed, mis on korjatud tema metsikutest teeaedadest. Kui Gao oli noor, oli tema kodu ümber vaid mullateed ning iga hommik jalutas ta mööda metsaradu kaks tundi kooli ja tagasi. Talviti läks koduteel pimedaks ning ta tegi tihti oksaraagudest tõrviku, et metsa mitte ära eksida. Need pikad jalutuskäigud küllastasid teda ümbritseva looduse väe ja müstilisusega, rikkaliku fantaasia ja tundega, et ümbritsev mets on ta kaitsja, sõber ja kodu.
Nendes mägedes eelistab Dongshi veeta ka tänasel päeval enamiku oma ajast – olgugi et tal on ka linnakorter Taipeis, kus ta abikaasa ja lapsed alaliselt elavad – hoolitsedes oma pere teeaia, vananeva ema ja puudega venna eest. Tema eelkäijad tulid siia 19. sajandi algul Anxist, Fujianist, võttes enesega kaasa teetaime seemned ja jätked, istutades mitu väikest teeaeda. Lihtsa betoonmaja teisel korrusel on ehitusjärgus olev zen-esteetikat järgiv teeruum, kust on kaunis vaade vohavale mäeahelikule.
Dongshi kannab ainult looduslikest kiudest tehtud rõivaid. Tema sujuvad liigutused on justkui meditatsioon liikumises. Need kõnelevad üheaegselt nii alandlikkusest ja tasasusest, kui ka väärikusest ja uhkusest. Olgugi et tegu on tähelepaneliku ja taktitundelise mehega, on temas ka jõuline teotahe ja eluterve huumor, võime võtta elu mitte liiga tõsiselt. Gao on viimastel aastatel olnud taimetoitlane ja proovib tuua teadlikkust oma kõikidesse tegevustesse.
Teeruum on ühtlasi ka pühamu. Siin istub Dongshi viimastel aastatel pea kõigil hommikuil Tiibeti mantraid, peamiselt Südasuutrat, lugedes. Teeruumis teravdab Gao oma serveerimise oskusi. Tema hea sõber, zen-stiilis restorani omanik Lin Pinghui aitab tal jõudumööda teetuba ehitada.
Vaade Shi Dengi mägedelt, mitte kaugel Gao Ding Shi sünnikodust.
Neli juhtivat printsiipi
Dingshi järgib elus nelja printsiipi, mille hiinakeelseteks nimedeks on Qing, Jing, Ding ja Man. Tahumatus tõlkes on nad Puhtus, Vaikus, Tasasus ja Aeglus. Ta eesmärgiks on, et kõik ta teod lähtuksid nendest neljast. „Need põhimõtted aitavad mul hoida mu emotsioone tasakaalus,” ütleb Gao, lisades: „Nad tasakaalustavad mu keha ja vaimu.” Olgugi et Gao näol on tegu praktilise ja organiseeritud inimesega, tögavad tema lähedased teda pikaldase loomu tõttu. Paljud asjad, mida teised kiiresti teevad, võtavad tal palju aega. Ta lihtsalt eelistab teha asju aeglaselt, jättes neile ruumi ja võimaluse järgida oma loomulikku kulgu. „Kui ma serveerin teed aeglaselt, siis iga paus loob võimaluse dialoogiks teega. Samamoodi on terve eluga.” Gao mõtleb hetke ja lisab naerdes: „Sellegipoolest, mõndade inimeste jaoks võin tunduda tõesti liiga aeglane!” Kuid ta polnud alati selline.
„Kas ma olen muutunud?” See on küsimus, mida olen kuulnud viimasel kolme-nelja aasta jooksul igal kohtumisel, Gaol kerge põnevushelk silmis. Mul on komme täheldada inimestes aset leidvaid muutusi, samas näen ka inimese arengut eluteel kui üht katkematut žesti, kus ükski hetk ei ole eraldatud teisest. Seetõttu ei tundu muutused tihti üllatavad. Gao Dingshi juures on muutused väljapaistvad. Mäletan, kuidas kohtasin teda esimest korda 2011. aastal ühel tormisel pärastlõunal tema tee varjupaigas sügaval mägedes. Ta oli läbematu, pidevalt toimetav. Ta serveeris teed suure südame ja hoolega nagu keegi, kes toimetaks vastsündinuga, ent seal puudus tähelepanu ja püüd täiusele, mis on omane kellelegi, kes õpib Daod. Tasasuse ja rahu seemned olid justkui istutatud, ent polnud veel täielikult idanenud. Isegi iga foto, mis temast tegin, jäi uduseks, sest ta muudkui rahmeldas.
„Veel kümme aastat tagasi oli tee minu jaoks pealiskaudsema tähendusega – tee oli elustiil, mis oli teeninud mu pere mitmeid põlvesid, tarbekaup ja elatusallikas. Viimasel kümnendil olen lubanud tee sügavamale oma südamesse ja hinge ning nüüd tunnen ainult tänulikkust looduse eest, mis on andnud mulle sellise kingi ja teetaime kujul vaimse õpetaja. Mu vaade elule on loksunud paika ja mul on selle üle väga hea meel.”
Dingshi sõber Pinghui tutvustas talle budistlikke õpetusi ja mantrate lugemist. Õpetused jõudsid südamesse aegamööda. „Läksin mõnele sündmusele ja kuulasin, aga seedisin kuuldut väga aeglaselt. Ma ei ühinenud kunagi ühegi kogukonnaga, õppisin järk-järgult omasoodu. Pärast aastaid praktiseerimist ning nelja printsiibi järgimist leidsin viimaks oma tee. Mind juhendati mõnevõrra, ent eelkõige proovisin järgida elu märguandeid ja mõista vajadust muuta iseennast.”
Muutused ei olnud alati lihtsad. Ühel kevadel, just enne saagi korjamist, otsustas õde välismaale tööle minna. Ta oli olnud korjeperioodil tema ainus abiline (Dongshi eelistab nimelt hoida korjet intiimselt pereringis). Ühtäkki avastas Dongshi ennast üksi oma haige ema, keda pidi tihti haiglasse viima, puudega venna ja kahe väikese lapse eest hoolt kandmas. Olgugi et see periood oli väga raske, sundis see tema ellusuhtumist muutma. Ta oli olnud alati iseseisev, aga see kogemus kinnistas temas veendumust, et tugineda saab vaid iseendale. Veendumust, et meisterlikkus enda elus on vaid iseenda kätes.
„Ma ei osanud kunagi arvata, et minust saab mediteerija ja taimetoitlane,” mõtiskleb Gao. „Nüüd algavad enamikud päevad Südasuutra lugemisega. Alguses olin ülevoogavalt entusiastlik ja mängisin suutrat valjult, nüüd mängin nii vaikselt kui võimalik. Teelehti korjates ümisen samuti mantraid, sest see aitab mul tähelepanu hoida.”
Isegi nimi „Dongshi” tähendab tõlgituna „Kindel kui kivi”. Leian, et viimasel paaril aastal on Gao läbi pideva töö, tarmukuse ja kannatliku meele viimaks hakanud kehastama oma nime tõelist tähendust, võtnud omaks oma saatuse just kui ennast täideviiva ettekuulutuse. Selle mõtte peale kostab Gao tagasihoidlikult: „Kõik, mis mu vanemad on mulle andnud, on loomulik ja hea.”
Metsiku tee sünd
Perekonnaliikmete eest vastutuse võtmine on suuresti vorminud meister Gao selleks, kes ta täna on, ent mitte miski pole olnud suurema märgilise tähendusega, kui ta isa haigestumine ja surm. Dingshi oli kahekümne kuue aastane. Ta isa haigestus teepõldudel aastakümnete vältel kemikaalide ja pestitsiitide kasutamise tõttu vähki. Tema põlvkond oli kasvanud arusaamaga, et agrokemikaalide kasutamine on vältimatu, muidu on majanduslik laostumine garanteeritud. Nii arvab ka tänasel päeval lõviosa teefarmeritest, kes kasutavad kemikaale tagamaks ühtlase ja rikkaliku saagi. Noor Dingshi proovis enda isa ümber veenda, ent edutult ja pidi võimetult pealt vaatama, kuidas isa tervis aastast aastasse halvenes. See kinnistas tema soovi teha asju teistmoodi. Nii jõudiski ta otsuseni järgida teist ärimudelit, kemikaalidest loobuda ja hakata kasvatama „metsikut teed”. Selle asemel, et teha kompromisse ja valmistada suurt kogust teed, mida odavalt müüa, otsustas ta elada hoopis tagasihoidlikumalt – valmistada vähem, rõhuda kvaliteedile ja müüa õiglase kallima hinna eest. Aasta oli siis 1992. Ta kogu perekond ja naabrid naeruvääristasid teda selle otsuse pärast.
Mitmete aastate vältel tundus, et kriitikutel oli õigus. Dongshi kaotas järjest oma saagist kahjuritele – maa õppis alles omapäi hakkama saada, muutudes järk-järgult iseseivaks. Laostumise äärel pidi Dongshi müüma oma isa majad. Ta tundis end üksi ja sügavas kahtluses, ent sisemine tuli toitis kindlust, et ta peab jätkama. „Võttis kaua aega, et äri- ja rahaasjad paika saada. Alles pärast seda sain paremini keskenduda sellele, kuidas end sisemiselt toestada, saavutada teatav mentaalne tasakaal, tunda ennast hästi enda elustiilis ja -filosoofias.”
Metsik tee on seemnest kasvatatud elav tee, mille eluteel on inimese käsi võimalikult vähe mängus. Oma parimas vormis tähendab see ühtlasi seda, et suurem osa teeaias kasvavatest taimedest on paljunenud iseseisvalt, ilma inimese kaasabita. „Kui teetaimede vahel kasvav umbrohi on madalam kui taim ise, jätan nad mulda. Seni kuni umbrohi ei võta ära kõiki toitaineid, on kõik hästi,” väidab Gao, täiendades: “Siin kasvavad teetaimed, sõnajalad, erinevad sambla vormid elavad sümbioosis. Kui putukad ja loomad tahavad nende puude peal elada, ma tervitan neid. Palun, olete teretulnud!”
Võtsime ette jalutuskäigu läbi tihniku, kus võib teetaimede seas märgata pojenge, akaatsiaid, mände ja asaleasid. Gao peatub ning osutab naeratades pea kohal rippuvale mesilastarule ja mullale, mille peal vuravad putukad. Korjatud teelehe varjukülg on kaetud värviliste mardikatega, kes toimetavad sama aeglaselt nagu Dingshi ise.
Gao Dingshi tee on lõpuni välja käsitöö. Tee on kuivatatud päikese käes, mitte ahjudes, ning on söel röstitud. Mõnda teed on röstitud lausa kuus korda. Ta jalutab igal päeval läbi oma teeaedade lihtsalt selleks, et olla puude seas. Võiks arvata, et temale omase filosoofia järgimine eeldab teatavat eraldatust oma taimedest, kuid see oleks ekslik – Gao suhe on vägagi intiimne ja ta elab oma puudele sügavalt kaasa.
Muutes oma meelt, muutub ka tee
Sellist sorti intiimsus peegeldub ka teetoas, kui Gao oma teed valmistab. Harva näeb tee serveerimine välja niivõrd kaunis ja väljapeetud, tempost täpsuse ja sümmeetriani. On näha, et valmistaja on palju harjutanud ja on väga vilunud, sellegipoolest puudub liigutustes ebavajalik peenutsemine. Ta kasutab portselannõusid ja vahenõud (cha hai), kuhu valab kannust tee enne tassi valamist. Gao valab igast tõmmisest väikese koguse teed eraldi nõusse, et sealt tseremoonia lõpetuseks külalisele kõikide tõmmise fusiooni pakkuda. Vähe on alles jäänud kergelt tahumatust, parkunud käte ja küürus õlgadega häbelikust farmerist, kes mulle seitse aastat tagasi esimest korda teed valmistas. Ainult silmis helkiv leek on sama. „Mulle näib, et oled viimastel aastatel palju muutnud end nii sees- kui välispidiselt. Kas see on mõjutanud ka teed, mida valmistad?” küsin Gaolt. Dongshi jääb hetkeks mõttesse. Ta valab kuuma allikavee Baozhongi oolongi lehtedele ja hammustab huulde nagu tal tavaks kuuldes mõnda komplimenti või sattudes tähelepanu keskpunkti. Ta kohmetub armsalt ja ütleb: „Ma leian, et... tees on rohkem rahu. Rohkem tasakaalu, harmooniat.” Ta räägib oma teest nagu kõneleks endast. Nad ongi lahutamatult üks ja seesama. „Ma muutsin enda elu ja see muutis teed. Kõik algab endast.”
Ta lisab, et iga mööduva aastaga, mil tee oma metsikut elu elab, muutub ta järjest loomulikumaks ja seda on tunda ka tee maitses ja tundes, mis tee joomine tekitab. „Ma muutun samuti kogu aeg. Ma ei saa jääda muutumatuks. Ma maitsen ja kogen teed aastast aastasse ja tunnen, et tee muutub järjest paremaks. Ma ei saa jääda maha, tee justkui sosistab mulle: „’Ma muutun paremaks, sa pead samuti.’ See on tagasihoidlik meeldetuletus, et võiksin olla parem inimene.”
Ühe väljundina on hakanud Dingshi õpetama kohalikus ametikoolis Taipeis, kus ta õpetab farmeritele, kuidas mahepõllundusele või metsiku tee kasvatamisele sujuvalt üle minna. Olgugi et ta ei ole kuigi vana, mõtleb ta juba praegu tulevastele põlvedele, eriti oma lastele, kes ei ole tee kasvatamisest väga huvitunud, vaid eelistavad elada linnas. Ta proovis ka ise mõnda aega justkui mõlemas maailmas elada, elades osa aega linnas, osa aega mägedes. „Leidsin, et ma ei oska sama moodi teed valmistada, kui elan linnas. Linnaelu ei ole kunagi mulle kutsuv olnud.”
„Kui mu lapsed olid noored, mängisid nad oma tassis olevate lehtedega ja ma pahandasin nendega. Olin väga karm ja tõsine. Aastaid hiljem tuli mulle meelde, kuidas ise laps olin ja mängisin teelehtedega. Mu vanaisa ei pahandanud minuga kunagi, vaid laskis mul leida oma viisi, kuidas lehtedega suhestuda ja neid armastama õppida. Nüüd kui mu lapsed on suured, mõtlen vahel, et äkki lämmatasin nende huvi tee vastu. Ma ei lasknud neil käituda teelehtedega loomulikult. Võib-olla hakkab tee neid kõnetama tulevikus, ühel päeval ja omas tempos, kui see on määratud juhtuma.”
Meie esimesel kohtumisel 2011. aastal näitas meister Gao, kuidas ta teelehti närtsitab.
Millist nõu annaksid endast noorematele inimestele?
„Saavuta täius selles, mida otsustad teha. Keskendu ainiti, saa oskuslikuks ja näed, kuidas ülejäänud elu kohaneb vastavalt. Järg, kus oled, on piisav. Lihtsalt jätka pühendumusega ja tee edusamme omas õiges tempos. Leia selles, mida teed, oma Dao.” Ta rõhutab, et asjad võtavad oma aja ja väevõimuga sundides ei saavuta midagi head – ei endale ega teistele. Sellegipoolest on vaja teha pidevalt väikeseid muutusi paremuse suunas.
Pärast kuut veedetud tundi Wistaria teemajas, tõuseme ja venitame, naerame ja tunneme end tee poolt kergelt tõstetuna – jõime ju looduse ehedat väge.
Küsin talt, kas tal on veel midagi, mida ta tahaks inimestele öelda. Ta silmad lähevad põlema ja ta suule kerkib naeratus: „Nautige elu! See tuleb kõige paremini välja, kui su süda on soe!”
Autor Steve Kokker, tõlge Timo Einpaul. Esmakordselt ilmunud ajakirjas Global Tea Hut, september 2018 väljaanne.