Rääkides teetseremooniast – olgu siis tegu Jaapani, Hiina või Korea päritolu vormiga – jõuame varem või hiljem meeleoluni, mida kirjeldab kõige paremini jaapani keelne sõnapaar wabi-sabi. Võib-olla oled kuulnud teepoes kedagi vaimustunult kommenteerimas: „See teekann on nii wabi-sabi!“ ning teine osapool kiidab entusiastlikult takka...
Teemaailmas pole kuulsamat nime kui Jaapani teemeistri Sen no Rikyu. 16. sajandil Lääne-Jaapanis kaupmehe perre sündinud mees hakkas õppima teed hilises teismeeas ning püüdis oma pühendumuse ja provokatiivse stiiliga kohaliku feodaalvalitseja tähelepanu, kes võttis ta teemeistrina oma teenistusse...
See, mida me tänapäeval matcha teeks kutsume, on pärit Hiinast Songi dünastia ajast. Kuid ka Jaapani teetseremoonial kasutatakse pulbrilist teed. Just seetõttu on matcha rohkem tuntud kui Jaapani, mitte Hiina tee. Kuigi pulberteesid toodetakse ka Hiinas, pole nad enamasti sama kvaliteetsed kui Jaapanis. Kuidas muutus Hiina traditsioon hoopiski Jaapani omaks?
Hiljaaegu sattusin lugema üht meie lemmikraamatut Chados mis kannab ingliskeelset pealkirja "The Meaning of Tea: A Tea Inspired Journey", autoriks Scott Chamberlin Hoyt. See ilmus ühes samanimelise dokumentaalfilmiga ja peidab eneses hulgaliselt tee-teemalisi intervjuusid erinevate inimestega üle terve maailma. Siin üks tabav katkend Imperial Tea Court teemaja asutaja Roy Fongi ja ühe kõige loetuma inglise teekirjaniku James Norwood Pratti vahelisest vestlusest:
Kõik reisi kümme päeva olid täis unustamatuid elamusi. Korjasime mäenõlvadel teelehti, külastasime templeid, pidasime teeseansse ja keelt allaviivaid õhtusööke, külastasime muuseumeid ja saime osa traditsioonilisest viirukitseremooniast. Nüüd, kui mul on olnud aega lahti pakkida ja toimunut seedida, mõtlen erinevatele õppetundidele, mida retke vältel omandasin...